Lajos Zilahy "Kaks vangi"

Lajos Zilahy 1926. aastal ilmunud "Kaks vangi" jõudis minuni võrdlemisi omapärast rada pidi. Nimelt soovitas seda mulle mu 95-aastane vanatädi Lilli, kes elab kusagil hooldekodus Ameerika Ühendriikides. Nägin teda viimati 25 aastat tagasi, telefonitsi rääkisin temaga viimati vist viie aasta eest. Tänavu kevadel käisid sugulased teda vaatamas ja salvestasid veidi ta pajatusi. Muuhulgas avaldas tädi Lilli arvamust, et ma peaksin tingimata lugema Zilahy teost "Két fogoly". Tädi Lilli on ungarlase lesk ja teab, et ma olen Ungaris elanud, sellest ka see soovitus. Keegi sugulastest muidugi ei saanud õieti arugi, mis kirjanikust ta räägib ja ega minagi Zilahyst midagi kuulnud polnud. Alguses ei saanud ma muidugi üldse arugi, mis see nimi täpselt on, pidin salvestust mitu korda kuulama ja ungari kirjanike teemalistel Wikipedia lehtedel surfama, aga lõpuks õnnestus sõnum dešifreerida ja teos kindlaks teha. Kirjelduse järgi polnud ma eriti kindel, kas ma seda raamatut ikka tahan lugeda, aga sümboolsetel põhjustel mõtlesin selle vähemalt endale muretseda. Mingitel põhjustel ma selleni ei jõudnud, kuid avastasin, et teose on 1930ndatel eesti keelde tõlkinud Felix Oinas. Otsustasin, et parem loen selle eesti keeles läbi, kui ostan ungarikeelse väljaande, mille lugemine mulle tõenäoliselt üle jõu käiks. Tahaks öelda, et mõeldud, tehtud, kuid nii libedalt kõik ei läinud, sest lugesin seda 550-leheküljelist teost maist jõuludeni. Aga ära lugesin ja pean tõdema, et mul on väga hea meel, et mu teed sellise teosega ristusid.

Teose tegevus toimub Esimese maailmasõja päevil. Miett ja Peeter on alles mõne kuu jõudnud abielus olla, kui puhkeb sõda ja Peeter rindele kutsutakse. Ei lähe kaua aega, kui Peeter satub sõjavangi ja ta toimetatakse mitmeks aastaks Siberisse. Vangid on aga nad mõlemad (nagu pealkiri ka vihjab), sest kuigi Miett on Budapestis vabaduses, on ta justkui oma abielu vangis. Ootad meest koju aasta, ootad kaks, ootad kolmandagi, aga kui juba seitsmendat aastat ootad, samal ajal kui enne sõda jõudsid mehega vaid aasta tuttavad olla, siis on tekkivad tunded omajagu komplitseeritud.

Ma polnud vist oma kümme aastat ühtegi sellist saja-aastast eepilist romaani lugenud. Päris värskendav kogemus. Samas tekitas lugemine vastakaid tundeid. Ühest küljest oli tunda teose vanust, sest Oinase tõlge mõjub praegu nii arhailiselt, et see tõmbas aeg-ajalt endale liialt tähelepanu. Teisalt mõjusid tegelased väga tänapäevaselt või kui mitte päris tänapäevaselt, siis ehk ajatult. Oli lihtne end nendega samastada, kuigi nad elasid ja tegutsesid tänapäevaga võrreldes väga erinevas maailmas. Zilahyl näis olevat oskus väga lühikeste lausetega kirjeldada mingeid üldinimlikke tundenüansse. Mitmel korral pidin peaaegu töinama hakkama, sest autor suutis kolme sõnaga panna mind tundma mingeid eriti ängistavaid tundeid. Meenub üks stseen, kus tegelane on surivoodil ja autor kirjeldab ta viimaseid mõtteid. Oioi, mind väga veenis, hakkas suisa hirmus lugedes. Tegelased mõjusid üldse usutavalt, võib-olla sellepärast, et mõlemad peategelased olid kujutatud üsna mitmeplaanilisena. Kumbki polnud üdini hea või paha, mõlemad tekitasid ajuti mõistmist ja ajuti hukkamõistu. Nagu inimesed ikka. Mõlemat peategelast iseloomustab minu meelest ka see, et mõlemad olid üsna igavad ja keskpärased isiksused. Ometi oli huvitav neile kaasa elada.

"Kaks vangi" täitis mind õõvaga, tuletades meelde, kui palju on juba maailmas häid raamatuid kirjutatud, kui vähestest neist ma teadlik olen ning kui väheseid ma elus lugeda jõuan. Ma usun, et pea igas kultuurkeeles on vähemalt mõni selline teos, mis mind liigutaks, aga me ei pruugi kunagi kohtuda.