Reportaaž voodiveerelt #1

Et meie konservatiivne blogi välja ei sureks, tulin mõttele jagada teiega oma öökapilugemist. Mu voodi kõrval taburetil on harilikult paras virn raamatuid, millest vaid osa kunagi ka lõpuni loen ja millest veel väiksemast osast siin kirjutan. Aga miks mitte tutvustada teile neidki raamatuid, mis pooleli jäämise tõttu siia muidu ei satuks!? Või kui keegi teab mõnda head vastuargumenti, antagu kommentaarides teada.

Aasta on 2016, aga ma olen vist läbi lugenud ainult pooled 2014. aasta jõuludeks saadud raamatud. Praegu on neist käsil Tove Janssoni elust pajatav "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta" (autor Tuula Karjalainen) ja Marek Tamme "Hiiglaste õlgadel". Tove Janssoni raamat on üks ütlemata ilus teos, aga ma pole kindel, kas selle sõnaline sisu mind nii väga paelubki kui see pildiline pool. Tegelikult võiks lausa öelda, et raamat on taktiilset naudingut pakkuv, sest kasutatud on kena paksu matti paberit. Elame-loeme-näeme, võib-olla raamatu edenedes hakkab ka sisu mulle mõju avaldama.

Marek Tamme raamat on kena kogumik järelsõnadest. Mulle järelsõnad meeldivad, neid lugedes saab targemaks ja need on harilikult kirjutatud kaasahaaravamas ja üldarusaadavamas toonis kui mingi puhtkirjandusteaduslik tekst, mistõttu ei mõju nende lugemine mitte ülesande, vaid populaarteadusliku meelelahutusena.

Krisztina Tóthi "Hazaviszlek, jó?" on lühijuttude kogumik, mille Keiu mulle 2014. aasta augustis sünnipäevaks kinkis. Lugemine on läinud vaevaliselt, kui välja arvata üks erandlik nädal eelmise aasta septembris. Nimelt viibisin siis Itaalias ja itaalia keelest ei tea ma mitte midagi. Kuna mu ümber räägiti keelt, millest ma midagi aru ei saanud, tundsin, et ungari keelt jagan ma ikka päris hästi. Selles kontrastses olukorras läks ungari keeles lugemine suisa ludinal. Aga niipea kui Eestisse tagasi jõudsin, raugesid nii hoog kui ka taip. Kas tõesti sellepärast, et olin tagasi keelekeskkonnas, kus domineeris keel, millega võrreldes ma ungari keelt väga kehvasti valdan? Püüdlused raamat lõpuni lugeda jätkuvad ja tegelikult nii palju, kui ma seda lugenud olen, on olnud päris muhe lugemine.

Guy Debordi "Vaatemänguühiskonna" ostsin ma kunagi vist sellepärast, et pealiskaudsel hindamisel tundus huvitav ja peale selle tõotas raamat käekotti ära mahtuda. Praegu kasutan seda siis, kui und ei tule, sest kui muu ei aita, ajab see alati une peale.

George (György) Pólya "Kuidas seda lahendada?" jõudis mu vaatevälja sellepärast, et see esines mitmes "100 teost, mida tarkvaraarendaja peaks lugema"-sorti nimekirjas. Kuna ma unistan tarkvaraarendajaks saamisest ja ka õpin usinasti selle nimel, tundus, et sedasorti raamatu lugemine tuleks kasuks. Raamat on sellest, mida pealkiri lubab: kuidas lahendada erinevaid ülesandeid. Ülesanded võivad, aga ei pruugi olla matemaatilised. Autor, tuntud matemaatik, annab nõu ja pakub küsimusi, millele tuleks vastus leida, et lahenduse suunas liikuda. Sain teada, et sellisel lahendamisteadusel on nimi: heuristika. Jälle targem! Lisaks, pange tähele, on see matemaatik ungarlane! Hakka või varsti arvama, et mul on mingi värk ungari matemaatikutega!

Jordan Ellenberg "How Not To Be Wrong" on mu järjekordne üritus arendada kainet mõistust ja loogilist mõtlemist. Kui suvel "Matemaatika õhtuõpikut" lugesin, mõtlesin, et kindlasti on kusagil keegi kirjutanud midagi sarnast, aga paremat. "How Not To Be Wrong" pole küll mataõpik, aga see on matemaatikast ja seda on üsna palju kiidetud. Kuigi pean tõdema, et fakt, et raamat ilmus 2014. aastal, teeb mind ettevaatlikuks - populaarteaduslike raamatute puhul on minu meelest parem eelistada teoseid, mis on teatavale ajaproovile vastu pidanud. Esimese 50 lk põhjal (ja ma ostsin selle raamatu alles eile!) tundub teos aga päris tore. Annab tunda, et autoril on kunagi ka kirjanduslikud ambitsioonid olnud, sest mõnus pole mitte ainult sisu, vaid ka vorm. Igatahes jõudsin ma täna plaanitust pool tundi hiljem tööle, sest pidasin vajalikuks hommikukohvi kõrvale seda raamatut lugeda. Kohv oli ammu otsas, kui lugemise lõpetasin.