Marju Kõivupuu "Eestlase eluring"

Otsustasin vahelduseks lugeda raamatuid lihtsalt sellepärast, et ma tahan, mitte sellepärast, et ma tahan tahta neid lugeda. Esimesena jäi ette folklorist Marju Kõivupuu raamat eestlase eluringist. Raamatus on läbi võetud enamik inimese elu tähtsündmustest ning kirjeldatud nendega seotud tavasid läbi aegade tänapäeva välja. Peale autori enda kirjutatu on raamatus hulk ekspeditsioonidel kirja pandud mälestusi. Kust saab aga teada, millal tänapäeval katsikule minnakse, kuidas peiesid korraldatakse või kihlusest teatatakse? Eks ikka internetist, peamiselt sellistest foorumitest nagu Delfi Naistekas, Perekool, Buduaar. Selles väljendub ka üks ajastute erinevusi: kui vanasti õpiti sobilikku käitumist oma vanematelt ja vanavanematelt, siis ajaga on vähenenud suguseltsiga läbikäimine ja tihenenud suhtlus sõprade ja kolleegidega ning nagu näha, pöördutakse elulistes küsimustes nõu saamiseks hoopis anonüümsete ja võõrate foorumikülastajate poole. Autor ei anna hinnanguid, ta lihtsalt kirjeldab, kuidas asjad on ja elu muutub ning seda on tore ja huvitav lugeda.

Mõnes mõttes on raamatu pealkiri eksitav (liialdan muidugi ka natuke), sest kui vaadata, millest ja kellest kõige rohkem kirjutatud on, võiks teose alapealkiri olla "Võrumaa surmakultuur". See on muidugi ainult loomulik, sest Marju Kõivupuu on Harglast pärit ja ta on tegelenud ennekõike surmakultuuri uurimisega. Mul selles osas pretensioone pole, sest mu huvi selle raamatu vastu oligi ajendatud ühest Kõivupuu surmakultuuri muutumise teemalisest artiklist ("Oma kääbast meist keegi ei näe", "Lehed ja tähed 7", MTÜ Loodusajakiri). Lisaks meenus, kuidas ma üle kümne aasta tagasi esimese kursuse üliõpilasena folkloristika alustes Tiia Ristolaineni surmakultuuri muutumise teemalise doktoritöö kallal nosisin, et surmaennetest referaati kirjutada. Ütleme nii, et pärast tõsist süvenemist hakkasin kõikjal ja kõiges neid endeid nägema. Ühesõnaga, jah, surmakultuuri uurimine on 00ndatest alates päris popp olnud, nagu vist Kõivupuugi oma raamatus mainib.

Lugedes sai nii mõnelgi korral naeru pugistada, sest rahvaluule varaaidast leiab igasuguseid kummalisi uskumusi ja kombeid. Kõige eredamalt jäid meelde meetodid poisslapse eostamise tõenäosuse suurendamiseks: a) lapseteo ajaks voodisse siil paigaldada, b) enne lapsetegu lasta voodis karul magada. Aga ega naerda pole muidugi midagi. Mis ühel ajal on inimestele oluline, pole seda teisel ajal mitte, ja kui miski on tähtis ja ihaldatav, pole ju imestada, kui seda kuidagi esile kutsuda tahetakse. Alati pole põhjuse ja tagajärje seosed aga nii selged olnud ja sellest ka siis kentsakad viisid soovitud tagajärgede esilemanamiseks. Tehti, mis osati, teati ja suudeti. Lõpuks jäi minusse aga ikkagi tunne, et inimesed on kogu aeg igal pool nii ühesugused. Kõik sünnivad, kõik surevad ja teevad vahepeal kolmandaidki asju. Et ühel ajal kihlasid vanemad oma lapsi ja teisel ajal teatatakse oma kihlusest Facebookis, on suures plaanis üsna ükskõik.