Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Kena päevikuvormis seiklusjutt Marsile lõksu jäänud astronaut/botaanik/insener Mark Watneyst. Kogu lugu koosneb järjepanu tekkivatest probleemidest, mida peakangelane sama järjepidevalt ikka ja alati lahendada oskab, suudab, jaksab ja viitsib. Suur osa päeviku sissekannetest on sisuliselt füüsikaülesanded koos järgnevate lahendustega. Kuna ma lugemise asemel füüsikaeksamiks oleksin pidanud valmistuma, oli mul tunne, et tegelikult ma õpingi. Peale selle tekkis mõte, et mu valikvastustega füüsikaeksam võiks olla niiviisi koostatud, et õigete vastuste korral jutustab eksam lõpuks sellesama Mark Watney heitluste loo. Ühesõnaga, palju füüsikat, mis, muide, tundus kõik üsnagi faktitäpne ja realistlik olevat (mina seda muidugi hinnata ei oska, lihtsalt usun eriti usaldusväärseid internetiallikaid). Kui lugejat üldse ei huvita, kuidas asjad ja loodusseadused töötavad, võib lugemine päris piinarikas olla. Samas pean nentima, et minu huvi sedasorti asjade vastu on heal juhul mõõdukas, aga nau

Eugene Yelchin on kirjutanud autobiograafiliste sugemetega lasteraamatu Saša Žaitšikust, ühiskorteris elavast koolipoisist, kelle suurim iidol ja eeskuju on Stalini järel ta julgeolekuohvitserist isa ja kelle suurim unistus on pioneeriks saamine. Elu on ilus, kuni ühel ööl Saša isa arreteeritakse. Rulluvad lahti sündmused, mis panevad Zaitšikut seniseid veendumusi ümber hindama. Lugedes mõtlesin, et no kas tuleb ka õnnelik lõpp, aga mis õnnelikust lõpust saanuks juttu olla, kui raamatu tegevustik enne Stalini surma ära lõpeb? Mu meelest on raamatu kaanepilt kuidagi petlik, jättes mulje mingisugusest näärilik-talvisest mõnusast meeleolust. Raamatu illustratsioonid on tegelikult mustvalged, õige sünged ja kuidagi filmilikud (ilmselt erinevate rakursside teene ja õigupoolest on autor elus ka filmindusega tegemist teinud). Yelchin on nii kunstnik kui ka kirjanik ja võimatu on öelda, kumba rohkem, kumba vähem, sest peale illustratsioonide on esmaklassiline ka tekst. Mulle mõjus väga

Lugesin Thomas Salumetsa monograafiat Jaan Kaplinskist. Väga huvitav lugemine ja kirjutan sellest tingimata siingi, kui ma sellega ükskord ühele poole saan. Ühelepoolesaamist on seni takistanud muuhulgas Teet Evartsoni teos "Arvutitehnika riistvara". Ammu pole üks raamat minus nii palju tundeid tekitanud! Eriti põnevaks läks lugemine siis, kui seda millegipärast Kaplinski-raamatuga kõrvutama hakkasin. Viimases on palju juttu kirjaniku raskest lapsepõlvest ja igikestvatest hingelistest heitlustest, aga siin... siin on raamat inimeselt, kes saab aru, kuidas töötab arvuti. See võib tunduda täiesti mõttetu ja triviaalse teadmisena, aga ainult seni, kuni selle üle mõtlema hakata. Olgu muidugi öeldud, et mõtlema hakkasin ma selle kõige üle ainult seetõttu, et mul oli eksam tulemas. Kaheksa päeva enne eksamit võtsin õpiku ette ja lugesin selle põhimõtteliselt ühe jutiga läbi. 350 lehekülge ja natuke vähem kui kaksteist tundi. Pisaraid poetasin kokku umbes kolm. Aru sain kõi