Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

"Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimesed mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud."
...ehk mõõtsin end Kesküla miniatuurikogumikuga "Elu sumedusest". Ükskord ma juba lugesin seda, kuid see oli üle viie aasta tagasi. Pole just teab mis pikk aeg, aga natuke ikka. Nüüd juhtus nii, et tahtsin lähedasele tundeparanduslikel eesmärkidel kirjandust soovitada ja pidasin vajalikuks soovitatu kindluse mõttes üle lugeda, et selle kohasuses veenduda. Lugedes hakkasingi oma soovituses kahtlema. Mäletasin, et esimesel lugemiskorral valdas mind üsna rõõmus meeleolu, seekord jäid millegipärast peale nukramad noodid. Sume oli ikka, aga traumat oli rohkem kui rõõmu. "Rõõm ja trauma", muide, oligi seekord vist kõige rohkem kõnetava…

Mõni juubelifakt

Täna täitus 10 aastat esimesest postitusest siia blogisse. 28.07.2006 kirjutas Janika siia Don de Lillo raamatust "White Noise". Siinkohal oleks paslik jagada mingisugust statistikat, aga kuna me sellele kunagi erilist tähelepanu pole pööranud, pole ka eriti midagi jagada. Kokku on ilmunud 191 postitust: 39 Janikalt ja 152 minult. Enim kajastamist on leidnud Arthur C. Clarke, Iris Murdoch ja Tõnu Õnnepalu looming, igaühe oma neljal korral.

Kaheksa õnnestunud postitust

Kümme aastat on päris pikk aeg, eriti kui selle aja jooksul jõuad 20-aastasest 30-aastaseks saada ja mõnisada raamatut läbi lugeda. Seetõttu pole vast imestada, et nii mõnigi algusajal kirjutatud postitus mulle praegu häbipuna palgeile võib tuua. Ometi on ka postitusi, mille pärast ma piinlikkust ei tunne ja millele praegugi mõeldes meenub, kui tore neid kirjutada oli või kui mõnus neid raamatuid lugeda oli. Siin on kaheksa sellist.
Raamatukogud minu elusPaul Hoffman "The Man Who Loved Only …

Aastaid tagasi lugesin õige mitu Iris Murdochi teost läbi, aga sama äkki, kui see hoog algas, see ka lõppes. Koduseid riiuleid revideerides jäi hiljuti silma seesama "Võrgu all", mille ma kunagi ammu peenraha eest soetasin. (Allahinnatud raamatud on nii sageli ka alahinnatud raamatud, kas pole?) Raamatu 50. lehekülje kandis leidsin järge hoidva 2008. aasta Schillingu flaieri. Ju siis sel ajal ja selle lehekülje paiku mu Murdochi ind ka rauges. Imelik küll, miks, sest kui ma seda teost nüüd lugema hakkasin, ei saanud ma kuidagi pidama. 
"Võrgu all" oli Iris Murdochi esimene romaan ja see ilmus 1954. aastal. Raamatu tegevuski toimub umbes sel ajal, võib-olla veidi varem, aga ilmselt ikka pärast II maailmasõda. Peategelane Jake on kolmekümnendates Londoni noormees, kes saadab oma päevi mööda tõlkides, kirjutades, juues ja naistega semmides. Kui ta ükskord Pariisist naastes sõbralt Finnilt teada saab, et Madge, kelle juures nad seni üüri maksmata elanud olid, nad välj…

Kas Jaan Kaplinski on mulle kunagi väga palju huvi pakkunud? Mitte eriti, vähemalt mitte viimase kümne aasta jooksul. Kas ma pean vajalikuks temast siiski üht-teist teada? Jah. Nii et selles mõttes on Jaan Kaplinski minu jaoks nagu elekter, sest ega ma sellestki suurt ei huvitu, aga normaalse inimesena võiks ju teada, mida see endast kujutab. Selliste eeltundmustega asusin pool aastat tagasi lugema Thomas Salumetsa kaheksast peatükist koosnevat monograafiat, mis osutus nii põhjalikuks ja detailirohkeks, et juba poole lugemise peal oli selge, et olen Kaplinskiga tutvumiseks kulutanud palju rohkem aega, kui mul üldse elus plaanis oli.
Salumets on kasutanud avaldatud ja avaldamata allikaid, ilmselt pea kõike, mis kunagi kusagil Kaplinski kohta või tema käega kirjutatud on: kõik ta teosed, artiklid ajakirjanduses, kirjad, päevikud. (Kuidagi eriti jäi meelde sellise seiga äramainimine, et Kaplinski hoidis mingi naise sõnumit oma telefonis hästi kaua aega alles.) Peale selle käsitletakse k…