Kalev Kesküla "Elu sumedusest" - teist korda

"Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimesed mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud." ...ehk mõõtsin end Kesküla miniatuurikogumikuga "Elu sumedusest". Ükskord ma juba lugesin seda, kuid see oli üle viie aasta tagasi. Pole just teab mis pikk aeg, aga natuke ikka. Nüüd juhtus nii, et tahtsin lähedasele tundeparanduslikel eesmärkidel kirjandust soovitada ja pidasin vajalikuks soovitatu kindluse mõttes üle lugeda, et selle kohasuses veenduda. Lugedes hakkasingi oma soovituses kahtlema. Mäletasin, et esimesel lugemiskorral valdas mind üsna rõõmus meeleolu, seekord jäid millegipärast peale nukramad noodid. Sume oli ikka, aga traumat oli rohkem kui rõõmu. "Rõõm ja trauma", muide, oligi seekord vist kõige rohkem