Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Kui ma sügisel jooksmas hakkasin käima, mõtlesin, et kui ma igasuguste ambitsioonideta jooksen, pole tarvis hakata pilli lõhki ajama. Peened botased, mingisugused sissesöödavad geelid, higimaitselised joogid, lihastreening, treeningplaanid - pole minu asi, sest ma ajan oma kakskümmend aastat vanad püksid jalga ja lihtsalt loivan paarkümmend minutit värskes õhus, et meel rõõmsamaks läheks. Selleks ei pea ometi mingit tehnikat valdama, sest sörkida oskab ometi iga loll. Üsna kiiresti läks kõik muidugi käest ära, sest ma tahtsin veel ja veel ja veel ning muidugi hulga kaugemale ja palju kiiremini ja seda kõike KOHE. Tulemus ei lasknud end kaua oodata ja tulemuse all ei pea ma silmas 40 minutiga 10 km läbimist, vaid rõvedat valu sääreluus. Siis hakkasin leppima kurva tõsiasjaga, et peale mu tahte allub mu keha ka loodusseadustele. Tuli hakata mõtlema, mida ja kuidas ma täpselt teen. Samas ei tahtnud ma kõige sellega üle pingutada ja seepärast tahangi ma täna paar sõna kirjutada soom

Mis siin ikka kosta, Emil Cioran tuntud headuses, kusjuures headuse all pean silmas nihilismi, mis saab olla samal ajal nii karastav kui ka naerutav. Aastaid tagasi kirjutasin ta teosest "Sündimise ebaõnnest"  ja ega ma praegu suurt rohkem midagi kosta oskagi. "Lagunemise lühikursus" on teemaderingi poolest üsna sarnane sündimisraamatuga, ühiskonna- ja ajalooteemat oli vist küll rohkem, kui ma nüüd õigesti mäletan. Tekstikesed on küll veidi pikemad, aga siiski lühikesed. Võib-olla ta võlu ongi see killustatus, vaevalt ma teda pikkade traktaatidena seedida jaksaks. Pealegi, mis seal salata - olgugi, et "Lagunemise lühikursus" pole mahukas teos, lugesin ma seda peaaegu viis aastat. Polnud ka väga tahtmist tagant kiirustada end. Lugesin ja olin veidi imestunud, kuidas ta küll nii värvikalt kirjutada suutis. Oli ju Cioran Rumeenias sündinud, kuid Prantsusmaale kolinuna hakkas ta mingil hetkel prantsuse keeles kirjutama. Ma lugesin eestikeelset tõlget ja

Richard Feynman oli kuulus füüsik, kes osales aatompommi väljatöötamisel ja sai 1965. aastal Nobeli preemia. "Te ju naljatate, hr. Feynman!" ei ole aga teadus- ega isegi mitte aimekirjandus, vaid kogumik anekdootlikke mälestusi, mis on kirja pandud lindistatud vestluste põhjal, mida Feynman oma sõbra Ralph Leightoniga pidas. Nende vahvate lugude kaudu avaneb lugejale pilt uudishimulikust, ülemeelikust ja šarmantsest teadlasest, kellel õnnestus põhimõtteliselt kõik, mis ta ette võttis, alustades trummimängust ja lõpetades aatompommiga. Kõlab nagu mu uus lemmikraamat, aga tegelikult oli see lugemiskogemus üsna ebameeldiv. Esiteks oli tunne, et tõlge ei vea vestluslikku stiili välja. Ma ei oleks tahtnud kogu aeg teksti tõlgitust tunda, aga tundsin. Teiseks pole mul midagi ebameeldivate karakterite vastu, aga ebameeldival ja ebameeldival on vahe. Feynman tegi enda meelest tihti mingeid vempe teiste kulul, aga pooltel juhtudel oli ta minu meelest lihtsalt douche . Üsna rutt

Pooljuhuslikult sattusin tööl vaatama 5. klassi kirjanduse õpikut , milles on üks peatükk pühendatud "Härra Huule". Ma polnud seda lugenud ja kolleeg, kes pole laps, ütles, et see on viga. Jäin teda uskuma ja otsustasin vea kiiremas korras parandada (sest vigu, mida annab parandada 100-leheküljelise lasteraamatu lugemisega, pole elus just palju, nii et miks mitte). Eriti ei usu, et ma lapsena seda raamatut armastanud oleks, aga praegu lugedes oli see tõesti lahe. Kuidagi selline soomelik, tume ja samas mõnus-õdusalt pohuistlik oli see härra Huu. Iseenesest pidanuks see tüüp lapsi hirmutama, aga ta ei paistnud väga viitsivat sellega tegelda. Vaatamata aeg-ajalt aset leidvatele seiklustele hoidis härra Huu enamjaolt omaette ja vahtis niisama kodus tühja. Ega autor Hannu Mäkelä vist ka nii väga lasteraamatut kirjutada tahtnudki, see oli pigem juhus, nagu ma ühest  intervjuust  lugesi: "Läksin oma esimese naise ja meie kuueaastase pojaga peole. Seal oli eriti kaunis p