Kolme hommikusöögi kõrvale läbi loetav "Väikesed naudingud" kõlab natuke kahtlaselt, eriti kui veel autor on prantslane (näiteks ikka tundus kuidagi, et kindlasti leiavad mainimist mingid pagaritooted ja peamiselt nende lõhn). Liiga meeldiv, liiga lühike, liiga käepärane ja natuke liiga samastumist võimaldav. Saatesõnas mainib tõlkija Indrek Koff väikeste naudingute näidetena vanaema pannkookide valmimise järel ootamist, pärast kelgutamist õhetavate põskedega tuppa jõudmist, värskelt niidetud muru lõhna - saate aru küll. Just sedasorti asju - ehk minu meelest põhimõtteliselt klišeesid - ootasin ka Delermi raamatukeselt.
Olin üllatunud, kui ei leidnud siit pea midagi oodatut. Võib-olla ainumas pisike nauding, millega mina samastusin, oli rõõm esimesest õllesõõmust (kusjuures teose pealkiri originaalis on "La Première Gorgée de bière et autres plaisirs minuscules" ehk "Esimene õllelonks ja teisi pisinaudinguid"). Delerm kirjutab pisikogemustest, mis rõõmu pakuvad ja elu mõnusaks teevad, ja tal tuleb see minu meelest õige kenasti välja - helgelt, tabavalt, kelmikalt, aga need kogemused ei ole pärit minu elust. Võib-olla on asi kuidagi prantslaste spetsiifiline, aga umbes kolmekümne viiest naudingust pooled jätsid mind täiesti külmaks, veerand meenutas tõepoolest naudinguid ja ülejäänud tekitasid hoopis ebamugavustunnet. Pühapäevaõhtu, ootamatu küllakutse, rannas lugemine, vanas rongis teistega koos kupee jagamine - need olukorrad tulid tuttavad ette, aga kui autor jõudis oma kirjeldustega järeldusele, et neis on mingi mõnus elusäde peidus, siis mulle tundus, et kirjeldatud põhjustel on need kogemused pigem vältimisväärsed. Muidugi ei pea iga loetav raamat olema mingi kajakamber, mis minu arvamusega resoneerub, kuid kui miski pretendeerib justkui millelegi üldisele ja sajad tuhanded lugejad sellega nõus on, tekib natuke veider tunne, kui äratundmisrõõmu asemel pigem hämming osaks saab.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid