Svetlana Aleksijevitš on valgevene kirjanik, kes lindistas kümne aasta jooksul poole tuhande inimese mälestusi Tšernobõli katastroofist. Raamat "Tšernobõli palve" on kompositsioon neist mälestustest. Kirjanik on välja valinud mäletajad-meenutajad, sättinud lood sobivasse järjekorda, lisanud sulgudesse mõne üksiku märkuse selle kohta, kui jutustaja on järsku vait jäänud, naerma hakanud või hüsteeriliselt nutma puhkenud. Sõna saavad likvideerijad ja nende naised, ametnikud, meditsiinitöötajad, teadlased, õpetajad, lapsed, sõjaväelased, keelatud tsooni elama jäänud vanakesed.
Ei oska öelda, kui palju neid mälestusi toimetatud on, aga sisuliselt on selle teose autor rohkem vahendaja kui kirjutaja rollis olnud (või vähemalt nii seda raamatut lugejale esitletakse). Mingis mõttes tundub, et mis see siis ära ei ole, pole eriline kunst sellist mahlast ainest põnevalt esitleda, aga kuidagi on Aleksijevitš selle ülesande eriti meisterlikult lahendanud. Kui kalkide faktide asemel lubatakse kannatanute mälestusi ja hirme, võib tulemus olla väga vabalt midagi labast, kollast ja madalat, aga "Tšernobõli palve" on hoopis palju enamat. Sain teada, mis mõju avaldas radioaktiivsus vahetult pärast õnnetust ja mis sai saastatud piirkondadest pikemas perspektiivis, mis motiveeris eri inimesi vabatahtlikult õnnetuspaika appi minema, kuidas reageerisid ametnikud, mida räägiti avalikkusele ja mida mitte, miks inimesed keelatud tsooni tagasi elama pöördusid, kui palju inimesed üldse aru said, mis toimub ja kuidas nad sellele reageerisid.
Sain ka sünge ülevaate sellest, mis selle katastroofi likvideerimisel kõik valesti läks ja mida võimud ja inimesed ise oleksid saanud teisiti teha, et kannatanuid vähem oleks olnud. Siin oli nii nõukogude ajale omaseid põhjuseid, aga vaevalt keskmine lääne inimenegi tollal radioaktiivusest päris hästi aru sai (kuigi ju seal oleks ohutusabinõudesse tõsisemalt suhtutud).
"Nad ei saanud ka aru, mispärast peab iga päev pesu pesema. Nende jaoks tähendas mustus - tinti, mulda, rasvaplekke, aga mitte mingeid kiiresti lagunevaid isotoope."
"Me poleks tohtinud esimesel aastal ühtegi oma aiamaasaadust suu sissegi võtta, kuid sõime seda ometi ja panime purkigi. Pealegi andsid kõik aiad ju nii toredat saaki! Katsu sa siis kellelegi öelda, et ei tohi kurki ega tomatit süüa... Mis tähendab, et ei tohi? Maitse on neil ju normaalne... Ja kõhtki ei hakka pärast söömist valutama... Ja pimedas keegi ei helenda..."
"Oma kurkide mahamatmine oli hirmsam õnnetus kui Tšernobõli plahvatus. Lapsi hoiti siiski kogu suve koolis, sõdurid pesid koolid pesupulbriga puhtaks, ka saastatud muld kooriti ära... Aga mis juhtus sügisel? Sügisel saadeti koolilapsed söödapeeti koristama. Ka kutsekooli omad kupatati peedipõllule. Kupatati kõik, keda vähegi võtta oli. Tšernobõlist palju hullem oleks jätta kartul põllule..."
"Jõudsime koju tagasi. Võtsin kohe seljast kõik rõivad, mis ma seal kandsin, ja viskasin prügišahti. Ainult pilotka kinkisin pisipojale. Ta palus nii kangesti. Ta ei võtnud seda enam peast. Kahe aasta pärast pandi talle diagnoos: ajukasvaja..."
Kauba peale tuleb sissevaade nende inimeste meelelaadi, kes kasvasid üles (parasjagu lagunevas) Nõukogude Liidus ja kelle ellusuhtumine ja tegutsemismotiivid olid vägagi sellest ajast ja kohast mõjutatud. Paistab, et slaavi rahvad nägid asja ikka hoopis teises valguses kui meie siin kandis. Mitte et see mulle üllatusena tuleks, aga kangelaste kultusest lugedes tuli meelde, kui erinevalt samadesse asjadesse suhtuda saab.
"Nõukogude sangarluse imedest ärge parem kirjutage. Olemas need ju olid... need imeteod... Kuid kõigepealt olid ikka lohakus ja korralagedus - alles pärast seda liga-loga tuli sangarlus."
"Sõita või mitte sõita? Lennata või mitte lennata? Mina olen ju kommunist - kuidas ma võisin mitte lennata... Kaks tüürimeest ütlesid ära... Et neil on noored naised ja lapsi veel ei ole. Neile tehti häbi-häbi. Nende karjääril oli kriips peal. Peale ametliku kohtu oli veel meestevaheline kohus. Aukohus.. Saage aru, selles kõiges oli ka hasarti - tema, näe, ei lähe, aga mina lähen! Nüüd mõtlen teisiti... Pärast üheksat operatsiooni ja kaht infarkti... Nüüd ei mõista ma enam midagi hukka, nüüd saan nendest aru."
"Teadmised ja distsipliin - need on kaks väärtust, mida meil kõige vähem hinnatakse. Meile meeldib paljakskäristatud rinnaga viskuda kuulipildujatoru ette... Või, tõrvik käes, kuhugi tormata... Kuid siin on vaja seeni leotada, esimene kartulikeeduvesi ära kallata, korrapäraselt vitamiine süüa, marju laboratooriumis kontrollida, tuhk maasse kaevata...."
"Me oleme sõdalased. Minu mäletamist mööda on mu isa alati mundrit kandnud, kuigi päris sõjaväelane pole ta olnud. Raha peale mõtlemist peeti meie peres väikekodanlikuks, oma elu peale mõtlemist aga ebapatriootlikuks. Meie tavaline seisukord oli nälgimine. Meie vanemad olid laose ja kaose üle elanud ning meie ei tohtinud kehvemad olla. Muul kombel tõeliseks inimeseks ei saa."
"Meie rahval on kogu aeg tunne, et teda petetakse. Petetakse meie suure teekonna igal etapil. Ühelt poolt on meile omane nihilism, eitamine, aga teiselt poolt fatalism. Võimudesse pole kellelgi usku, ei usuta ka teadlasi ega arste, kuid ka ise ei võeta midagi ette. Ollakse süütud ja osavõtmatud. Ainuüksi kannatuses leitakse endale elumõte ja õigustus, kõigel muul nagu polekski tähtsust. Põldude ääres on sildid, mis hoiatavad, et radiatsioonitase on kõrge... Aga neid põlde küntakse..."
Mulle pakkus see raamat palju rohkem kui Netflixi Tšernobõli seriaal. Nii oskuslikult ja peenetundeliselt kokku pandud lugu, mis oli lõpuks elamus mitte ainult tänu sisule, vaid ka vormile. Oma osa oli kindlasti ka sellel, et tõlkija Andres Ehin teadis, mida ta tegi. Igatahes tõin raamatukogust koju juba kõik teisedki Aleksijevitši teosed, mis saadaval olid.
"Saad juba aru, mida see Tšernobõl tähendab... Tee oleks justkui niisama sile kui enne... Oja voolab nagu ennegi oma lihtsat voolamist. Ometi on vahepeal see asi juhtunud... Liblikad lendavad rõõmsalt ringi... Jõe ääres seisab kaunis naine... Aga juhtunud on - teate küll, mis asi... Tundsin midagi selletaolist pärast ühe lähedase inimese surma. Päike paistab. Seina taga kellegi kodus mängib muusika. Pääsukesed sädistavad räästa all... Aga inimene on siinsamas surnud... Tuleb sagar vihma... Aga tema on surnud... Kas saite aru?"
Postita kommentaar
0 Kommentaarid