Andrus Kasemaa "Mees otsib naist"

Lugesin hiljuti vaheldumisi Svetlana Aleksijevitši "Pruugitud aega" ja Varlam Šalamovi "Kolõma jutte". Selle tulemusel mõtlesin mitme nädala jooksul peamiselt loomastunud inimestele ja mädast lirtsuvatele kalossidele. "Aga kes jaksaks palja trauma peal elada", nagu kirjutas Kalev Kesküla. Jäin siis mõtisklema, mille tujutõstvaga end sumedal laupäevaõhtul kostitada, kui meenus hiljuti teatris nähtud stseen, kus Jörgen Liik Marika Vaarikule röögatas: "Nii, kes mul vabatahtlikult mune tahaks lakkuda!?". See oli Lauri Lagle lavastusest "Sa oled täna ilusam kui homme", kus esitati muuhulgas kümneid luuletusi ning see rida Kasemaa omast oli ainus, mille ma deklameeritust ise tuvastada suutsin. Luulekogu mul käepärast polnud, aga ajasin dressi selga ja sõna otseses mõttes jooksin raamatupoodi ja tagasi ning õhtu oligi korras! Tuju hea ja piinatud inimesed vähemalt mõneks tunniks unustatud.

Kasemaa on võtnud täiskasvanute lehe kuulutustest esimese rea ja ülejäänu ise juurde luuletanud. Osa luuletusi on üles ehitatud sõnade mitmetähenduslikkusele ("Tahaks vanemat naist panna / aukohale ja öelda tänu / et nad on enda tööga meie vabariigile toonud / edu ja rikkuse / et nad on hoidnud üleval seda maailma", "Seiklust. Erutavat ja põnevat. Mul on kõva / süda ja rasked varbad / nahk pole enam nii sile enam / olen vana mees", "Otsin naist kellel on päevad mmm / ja naist kellel on ööd"), osa jätkab esimese rea teemal, aga kuidagi mõtlikumas ja lüürilisemas  võtmes ("Tutvun/kohtun seksi eesmärgil. Tallinn. Auto. Korter. / Kaks kassi / lauahõbe kaks kahvlit kolm lusikat / pesumasin", "Otsin noort tüdrukut, kes ei võta seksi tõsiselt / vaid võtaks seda väga vabalt // kes poole pealt jalutab ära ja tuleb / järgmine päev tagasi"). Õige mitu luuletusest on loodusteemalised, küll on juttu hernekeppidest, piimafarmis sündivast vasikast, orgastilistest sirelitest ja kikki kiskuvatest pungadest. Üks joon, mis näis luuletusi ühendavat, oli autori "naiste poolt" olemine. Enamik esimestest ridadest mõjusid nagu soovimatud dick pic'id, mille luuletaja kahjutuks tegi, ja mis neile ridadele järgnes, oli sageli mingit sorti sümpaatia- või tunnustusavaldus naistele. Ei saa öelda, et kõik luuletused võrdselt meeldinud oleksid, kaugel sellest. Mõni jäi natuke sama mittemidagiütlevaks kui mõttelage nilbus esimesel real, aga kõige rohkem oli asi ilmselt võtte ammendumises. Aga tuju läks rõõmsamaks ja seda ma tahtsingi!

Kommentaarid