Lugemisaasta 2020

Aasta möödus raamatutega pidevas kontaktis olles. Pöörded elus ja maailmas panid tavalisest rohkem raamatutest otsima seda, mida päriselus piisavalt polnud: seltsi, juhatust ja lohutust. 

Kui esile tuua kõige lemmikumad, siis need:

  • Daniel Galera "Verest nõretav habe"
  • Varlam Šalamov "Kolõma jutud"
  • Virginie Serpentes "Vernon Subutex I"
  • Anete Melece "Kiosk"

Aga olgu järgnevalt vähemalt ära nimetatud ka kõik ülejäänud.

Loetud

Proosa

Alice Munro "Kallis elu" - Lühijutud-novellid Kanada päritolu Nobeli preemia laureaadilt. Tegevuspaik Kanada, tegevusaeg peamiselt II maailmasõjale järgnenud aastakümned (vist). Lood olid natuke nagu suvalised lõigud inimeste eludest ja nende keskmes oli mingi juhuslik kohtumine või justkui tühine juhtum, mis ometi kuidagi pöördeliseks osutus. Millegipärast valdas mind lugedes mingi ebamugav tunne. Nagu oleks kellegi lähedase inimese kohta teada saanud midagi, mida poleks teada tahtnud. 

Bern Schlink "Ettelugeja" - Naer tuleb peale, kui seda lugemiselamust meenutan. Tahtsin midagi meelelahutuslikku lugeda ja millegipärast arvasin, et see on paras hetk meenutada, mida sõbrad on soovitanud mul lugeda. Justkui nad ei võiks mulle midagi raskepärast soovitada. Tõesti, raamatu alguses oli armastust, seksi ja jalgrattaga sõitmist, aga lõpuks läks ikkagi natsiteemaks ära. Elamus oli siiski positiivne ja soovitaksin teistelegi.

Daniel Galera "Verest nõretav habe" - Aasta tähtelamus ilukirjanduse vallas. Pikemalt olen kirjutanud siin.

Eia Uus "Tüdrukune" - Raamat, mille olin unustanud umbes pärast viimast loetud lauset.

Etgar Keret "Kissingeri igatsedes" - Lahedad lood 90ndate Iisraelist. Mäletan, et meeldis nii palju, et ainult ühe lausega seda meenutada tundub vale, aga mis teha.

János Háy "Budapesti sillad" - Lugesin seda selle lühikese aja vältel, kui tööl käidi veel kontoris, ja kolme kilomeetri läbimiseks võis bussisõitu jalutamisele eelistada. Raamat on nimelt nii väike, et mahub käekotti, ja jutud piisavalt lühikesed ja kerged, et neid hommikul tööle loksudes lugeda. Kahjuks sisust ei mäleta ma muud, kui seda, et tegevus Ungaris toimus. 

John Steinbeck "Hiirtest ja inimestest" - Võin ju teiega aus olla - vaatasin aasta lõpus, missugune raamat on piisavalt õhuke, et jõuaksin selle veel enne aastavahetust läbi lugeda. See oligi. 

Marjane Satrapi "Embroideries" - "Persepolise" autori koomiks Iraani naiste seksi- ja armuelust. Ei midagi hillitsetut ega vaoshoitut - naised jutustavad lõbusalt, ülemeelikult, kohati ehk labaseltki. 

Mudlum "Tõsine inimene" - Kes siis Mudlumit ei teaks. Nüüd tean ma ka natuke.

Ray Bradbury "Fahrenheit 451" - Mõtlesin lihtsalt, et võiks ju olla seda raamatut lugenud. Polnud just vapustav elamus, vast oleks 16-aastaselt lugedes rohkem pakkunud. Küll aga ei osanud ma oodata, et kirjeldatud maailm, kus inimesed end ekraanidega uimastavad-tuimestavad, kangesti tänapäeva meenutab. Küsimus polnudki ju mitte niivõrd raamatute lugemises või põletamises, vaid kriitilises mõtlemises ja sisukas mõttetegevuses (või mõlema puudumises) - toimugu see siis raamatuid lugedes, kunsti vaadates või ükskõik millisel teistsugusel moel. 

Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad" - Sellest olen kirjutanud juba siin. Pärast kirjutamist jäin tegelikult mõtlema, kas pole äkki nõme, kuidas autor neid tegelasi kujutas. Kas polnud äkki liiga palju mõnitamist ja liiga vähe kaastunnet?

Varlam Šalamov "Kolõma jutud" - Ohohooo! See oli üks võigas lugemine. Šalamov oli Kaug-Põhjas sunnitöölaagrites aastatel 1937-1951 ja kirjutas pärast sealt vabanemist tollaste kogemuste ainetel need jutud. Need on lood mädast lirtsuvatest kalossidest ja sellest, kui vähesest piisab, et inimeselt kuluks viimnegi kultuurkiht ning leiva pärast tapmine tunduks juba päris normaalne asi, mida teha. Kui Solženitsõn leidis kõigis laagrikoledustes ka midagi head, siis Šalamov temaga ei nõustu. Mõni asi on ainult halb ja ongi kahjuks kogu lugu.

Veiko Tammjärv "Hukkunud alpinisti hotell" - Vaatasin uuesti filmi ja seejärel lugesin koomiksi otsa. Olin pettunud, et koomiks oli täpselt nagu film. Tõesti, justkui oleks filmi vaadatud ja ekraanilt maha joonistatud.

Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0" - Tegelikult oleksin lihtsalt tahtnud lugeda neid armastuse pealetulemise lugusid, mida raamatu 1.0 versioonis polnud, aga minu mäletamist mööda oli 2.0 nii komponeeritud, et polnud eriti võimalik vahet teha, mis oli uus ja mis vana. Kahjuks ei teadnud ma 1.0 lugedes, et võiks selle lugemata jätta ja 2.0 oodata. 

Virginie Despentes "Vernon Subutex 1" - See oli tegelikult üks mu lemmikuid 2020. aastal loetuist ja mul on kahju, et ei suutnud end õigel hetkel kokku võtta ning sellest korralikult kirjutada. Äge, kui erinevad olid tegelased ja kuidas autor oskas nende siseilma niiviisi kirjeldada, et lihtne oli mõista nii sümpaatseid kui ka ebasümpaatseid tegelasi.

Luule

Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" - Sellest kirjutasin juba siin.

Taavi Eelmaa "Electraumur" - Ei teagi, mida arvata. Lugesin luulekogu hapras olekus erakorralise meditsiini osakonnas oma järge oodates. Oli tabavaid ja meeldejäävaid kujundeid, aga suures plaanis oli see minu jaoks vabavärsiline eksistentsiaalne müra - umbes nagu Sunn O))) kontsert, mida küll teoreetiliselt hindasin, kuigi ootasin algusest peale selle lõppu. Samas kui nüüd tervena soojas toas YouTube'i lahti tegin ja mõnda luuletust Indrek Koffi esituses kuulasin, mõtlesin, et päris lahedad ju. 

Mitteilukirjandus

Adam Kay "See teeb haiget. Nooremarsti salajased päevikud" - Nooremarst pani päevikusse kirja, mida hirmsat ta tööl nägi ja kui ületöötanud ja alamakstud ta selle kõige juures oli. Jäi mulje, nagu loetu oleks pidanud mind palju rohkem šokeerima. Võib-olla ma olen lihtsalt liiga mitu korda traumapunktis käinud.

Alain de Botton "Mure staatuse pärast" - Selgus, et polegi mõtet muretseda!

Heiki Pärdi "Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma" - Sellest kirjutasin juba siin.

Jaak Jõerüüt "On nagu on" - Sellest kirjutasin juba siin.

Jennifer Worth "Kutsuge ämmaemand" - Ämmaemanda meenutused 1950ndate East Endist. Ühest küljest emad, lapsed ja nende lood, teisest küljest tolle aja ja koha sotsiaalmajanduslik olukord. Huvitavad mõlemad, südamlik peale selle.  

Nuccio Ordine "Kasutu kasulikkusest: manifest. Abraham Flexneri esseega" - Oli vist raamat sellest, miks humanitaarteadused väärivad olemas olemist.

Sheryl Sandberg "Lean In: Women, Work, and the Will to Lead" - Raamatust jäi meelde lugu naisest, kes ei võtnud kaalukat tööpakkumist vastu, sest ta oli rase ning oleks pidanud peatselt sünnitama hakkama ja lapsega koju jääma. Ainult et rasedus katkes ja siis polnud tal ei last ega ihaldusväärset töökohta. Loo moraal: don't leave before you leave.

Svetlana Aleksijevitš "Pruugitud aeg: punainimese lõpp" - Sellest kirjutasin juba siin. Aleksijevitš juba tuntud headuses!

Lasteraamatud

Anete Melece "Kiosk" - 2020. aastal loetud lasteraamatutest minu kindel lemmik. Südamlik lugu õnnelikust õnnetusest ja kõige kiuste unistuse täitumisest. Hakkasin mõtlema, et ma pole üldse kindel, kas selles raamatus tekst oli. Vaatasin üle, tõlkijana on kirjas Contra - ju siis oli peale pealkirja siiski midagi tõlkida. Aga kui tekst tõesti oli, oli see teisejärguline, sest kõige olulisemad olid lugu ja kihvtid pildid, millega seda jutustati. Ainult loogiline, sest esiteks tegigi Anete Melece animafilmi ja alles siis raamatu.

Christine Nöstlinger "Konrad ehk laps konservipurgist" - Ei mäleta enam, miks seda lugema sattusin, aga meeldis nii, et lugesin kindluse mõttes ka kõik teised Nöstlingeri raamatud läbi, mis raamatukogust kätte sain. Raamat lapsest konservipurgis jäi aga lemmikuks. Meelde jäi, et pole üht ainsat õiget viisi hea ema olemiseks.

Christine Nöstlinger "Franzi koolivaheajalood"

Christine Nöstlinger "Franzi lood (Franz, #1)"

Christine Nöstlinger "Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga" - Oleks olnud palju toredam, kui ma poleks pahaaimamatult lugenud GoodReadsist kellegi semispoileriga arvustust!!!

Christine Nöstlinger "Tulipunane Friederike"

Christine Nöstlinger "Vahetuslaps" - Kena lugu sellest, kuidas laps võib halvasti käituda mitte sellepärast, et ta on halb ja pahatahtlik, vaid põhjustel, milles ta ise süüdigi pole.

Gerda Märtens "Virmalised" - Suur pildiraamat jääkarudest ja kliima soojenemisest, aga millega see lõppes, on mulle siiani arusaamatu.

Håkon Øvreås "Pruune" - Kirjutasin sellest siin.

Ilmar Tomusk "Kõrvalised isikud" - Jutukesed sõnamängude ainetel. Miks me paneme kindad kätte ja sokid jalga, kuigi tegelikult lähevad käed kindasse ja jalad sokki? Kujutan ette, et varem või hiljem satuvad need lood eesti keele või kirjanduse õpikutesse, sest kuigi need polnud teab mis põnevad lood, olid need nagu näidismaterjal meie armsa emakeele rikkusest.

Jenny Jägerfeld "Superkoomik" - Surma- ja naljaküllane raamat teismelistele, kirjutatud nii oskuslikult, et tõsised kohad ei mõjunud ebausutavatena ja naljakad kohad ei tundunud nõmedatena. Ma pole küll teismeline lugeja, nii et mida ma ka tean, aga raamat on ka oma sihtrühma seas väga soojalt vastu võetud.

Sara Pennypacker "Pax" - Seiklusrikas ja südamlik raamat lastele, kellele meeldivad loomad. Vahva, kui sul on kodustatud rebane, aga kas see on ikka tema suhtes õiglane? Kuna ma pole laps ja tegelikult vist ka mitte suurem asi loomaarmastaja, pole imestada, et minu südant see lugu väga ei liigutanud.

Alustatud ja omajagu loetudki, aga lõpuks pooleli jäetud

Lugemisega pole kuidagi teistmoodi kui ülejäänud eluga: mida rohkem oled millessegi investeerinud, seda raskem on oma möödapanekut tunnistada ja asjaga lõpparve teha, kuigi selge on see, et endisel viisil jätkates pole võita midagi. Kolmel korral mul see siiski õnnestus.

Armin Kõomägi "Lui Vutoon" - Lugesin tervelt kolmandiku läbi, aga lugu polnud selle jooksul minu jaoks kuhugi arenenud ja ma ei pidanud vajalikus oma aega edasi kulutada.

Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" - Tuttav soovitas ja tegin proovi, aga esimese mõnekümne lehekülje põhjal otsustades oli tegu arhailis-humoorikas kõnepruugis soigumisega, mis polnud piisavalt kaasakiskuv, et edasi punnitada.

Marc Augé "Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse" - Alguses arvasin, et see võiks mind huvitada, aga poole peal sain aru, et siiski mitte. Liiga teoreetiline, et enne magamajäämist lugeda.

Kommentaarid