Jaan Aru "Loovusest ja logelemisest. Nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust"

Kui leidub koosolekuid, mis oleks võinud olla e-kirjad, tahaks öelda, et on raamatuid, mis oleks võinud olla... mis? Võib-olla näiteks 15-minutilised TED Talkid. Selle raamatuga oli minu meelest just selline lugu. Ajuteadlane Jaan Aru ajab muidugi õiget asja, kannustades inimesi midagi mõistlikumat ja sisukamat tegema kui kange kaelaga telefoni skrollima. Inimestele läheb see teema ka väga peale, sest eks enamik raiskab telefonis oma aega ning saab aru, et parem ja mõnusamgi oleks midagi muud teha, aga mis sa teed ära. Raske on võidelda äppidega, mis on loodud sõltuvust tekitama. See kõik pole muidugi midagi uut. Vist seepärast lootsingi, et "Loovusest ja logelemisest" pakub raamatutäie värsket mõtteainet, aga paraku jäi loetu veidi hõredaks. Minu sõnadega võiks raamatu kokkuvõte kõlada umbes nii:

"Originaalsete ideede ja leidlike lahenduste peale tullakse sageli logeledes, kui lastakse mõtetel niisama uitama minna. Ajuvaba telefonis vahtimine ei ole logelemine, sest seda tegevust kontrollivad pigem äpid, mitte telefoni kerija. Küll aga peab muul ajal olema põhjalikult selle millegagi tegeldud, sest ilma poleks pinnast, millelt need mõttevälgatused võrsuda saaksid. See on nagu spordi tegemine, mil samuti toimub põhiline areng just puhates, aga ainult siis, kui muul ajal trenni teha, sest puhkamisest üksi jääb arenguks väheks. Mis lastesse (kuigi mitte ainult) puutub, siis on ekraani ees veedetud aeg nagu lageda seina vahtimine. Iseenesest pole selles midagi kahjulikku, aga selle asemel võiks teha palju arendavamaid ja huvitavamaid asju ning just väikeste laste olulisim ülesanne on uurida, proovida, õppida ja katsetada, sest kes midagi ei tee, ei saa kunagi teada, milles peitub tema kutsumus või milles just tema hea võiks olla."

Kogu lugu. Minu meelest suurt muud tõesti polnud, kuigi peab nentima, et lugemine läks lobedalt ja pigem rõõmustan raamatu olemasolu üle.