Miriam Toews "Kõik mu mured mannetud"

Miriam Toews on kanada kirjanik, kelle elu ja looming on nii risti-rästi läbipõimunud, et kui ma pärast "Kõik mu mured mannetud" lugemist ta elulooga tutvusin, tabasin end korduvalt mõtlemast, kas lugesin mõnest päriselt toimunud sündmusest või millestki, mis juhtus raamatus "KMMM". Eks ta ole, kui kasvasid mennoniitide - no umbes nagu amishid - kogukonnas ja enesetapu tegid nii su isa kui ka su õde, siis katsu sa kirjanikuna seda kuidagi mitte käsitleda... 

"Kõik mu mured mannetud" räägib kahest õest, Elfrieda Von Riesenist ja Yolandi Von Riesenist. Elf on ilus, andekas, tark, vaimukas, võluv, hinnatud, austatud ja pärjatud kontsertpianist, kelle elus on kõik justkui täiuslik. Yolil nii hästi pole läinud, tema karjäär kirjanikuna pole just suurem asi ning ta paistab põdevat oma mõnetist ringiaelemist, parasjagu pooleli olevat lahutust ja asjaolu, et ta kahel lapsel on erinevad isad. Ometigi tahab Yoli elada, samas kui Elf on pigem teismeeast alates tahtnud surnud olla. Kuigi ei, minu meelest ongi iva just selles, et parandamatut depressiooni põdev Elf ei taha mitte surnud olla, vaid ta ei taha lihtsalt elada ja kui elu on elamiseks liiga õudne, siis muid väljapääse peale suremise ju pole või mis. 

Terve raamatu jooksul tegelikult suurt midagi ei toimugi, Elf on pärast enesetapukatset haiglas ja ta mees, õde, ema ning tädi käivad teda vaatamas. Näeme, kui väga Yoli oma õde armastab ning mis tunne on, kui parim, mida sa oma ligimese jaoks teha saaksid, on viia ta Šveitsi abistatud enesetappu tegema, sest vastasel juhul peab ta tõenäoliselt üksi surema. Raamatus pole eriti mingit elule tagasi meelitamise vaibi või depressioonis inimese - või siis tegelikult ka lugeja - veenmist selles, kui tore ikka on elada siin ime-imelises ilmas. Ilm võib ilus olla, aga haiget see ei aita. Peab veel mainima, et raamatus läheb palju auru haigla psühhiaatriaosakonna personali hoolimatuse kujutamisele. Lugesin, et päriselus olevat asi veelgi hullem olnud. Pidev ignoreerimine ja totaalne empaatia puudumine, lugedes oli vaat et raske uskudagi, et nii võiks olla, kuigi mõjus samas veenvalt. 

Mu kirjutatu võib teosest üsna morni pildi maalida, aga ometi polnud see kuigi masendav raamat. Toews on osanud peenekoeliselt kogu selle surmateema vahele huumorit punuda, nii et lugeda oli kohati lausa lõbus. Sellise teema vahele nalja poetamiseks peab teadma, mida sa teed, muidu võib asi piinlikult välja kukkuda, aga kui keegi seda teab, on see ilmselt Toews. Traumaatilisust tasakaalustas ka asjaolu, et raamat oli armastusest punnis. Mehe ja naise, kahe õe, õdede ja ema, kogu perekonna vahelisest armastusest. See vist lohutas natuke.

Mulle jättis raamat üle ootuste sügava mulje, mispärast sundisin end ka seda postitust kirjutama, olgugi et lugemise lõpetasin juba kuu jagu tagasi. Seepärast ei saa välistada, et ma mõne faktiga eksisin, tahtsin vaid oma tunde jäädvustada enne, kui see täitsa meelest läheb.