Johanna-Iisebel Järvelill "Leo ja ninakoll" (illustreerinud Kristina Tort)

 

Lugu poisist, kes ei tahtnud üldse nina nuusata, ja ninakollist, kes oli eriline mölakas. Loo aines on pärit päriselust: kirjaniku poeg polnud suurem asi nuuskamishuviline. Sellest sündis lugu, mida autor alguses vaid oma lastele jutustas, kuid millest lõpuks seesinane raamat vormus. Ma muidu jälkuste ees risti ette ei löö, aga seda raamatut lugedes oli millegipärast ikkagi veidi ebameeldiv tunne. Ei teagi, millest see tuli, iseenesest võinuks seda ebameeldivat tunnet mahendada rõõmsad ja moodsad (kuigi tegelikult pigem vanamoodsad, sest siingi on viljeldud retrolikku stiili) illustratsioonid, ometi seda ei juhtunud.

Tavaliselt ma lasteraamatutest moraali otseselt ei otsi, aga kuna see raamat paistis olevat orienteeritud konkreetse probleemi lahendamisele, ootasin sellele mingit lahendust - paraku asjatult. Ma ei saanudki aru, kuidas autori laps raamatu mõjul nuuskama hakkas, sest loo moraal näis olevat "suva see nuuskamine, tatista aga kõik täis, küll vannis tatikollist lahti saad". Olin juba pakkumas, et ehk mõjus ilge ja pruuni leheküljesuuruse tatiläraka nägemine nii hirmutavalt, et laps kombeid muutis, kuid need muutusid juba enne raamatu ilmumist. Tõsi, ninakoll polnud mitte ainult koleda väljanägemisega, vaid ka kohutava iseloomuga jobu, kes end igal võimalikul hetkel kehvast küljest näitas. Võib-olla pani see noore lookuulaja nina nuuskama. Mine võta siis kinni. Efektne raamat, kuid mul oli selle lõpuks küsimusi rohkem kui vastuseid ja seekord vist mitte heas mõttes.