Kas kindad on käes või käed kinnastes? Võib-olla ma liialdan, aga mulle näib, et see on üks kulunumaid keelenalju lasteraamatuis. Huvitaval kombel ei mõju see sugugi kulununa Anti Saare raamatus "Kojamees Urmas". Teos kuulub kirjastuse Päike ja Pilv välja antud sarja "Loen ise!", millesse kuuluvad raamatud on jaotatud nelja sammu vastavalt sellele, kui kaugel peaks lugeja oma iselugemisteekonnal olema. "Kojamees Urmas" on 3. sammu raamat, mille lugeja võiks osata juba trükitähtedes pikemaid sõnu ja keerukamaid lauseid lugeda. Kangesti tahaks mainida, et siin ei ole proustilikke lauseid nagu Saare Pärdi-lugudes (ma ei mõelnud seda võrdlust ise välja, kuulsin kuluaarides naljatletavat, et Pärdi-lugude pikad laused on seotud Saare tööga Prousti tõlkimise vallas).
Raamatu peategelased on kojamees Urmas ja ta koer, kelle nimi on vist Pondu, sest "Suure koogiteo" raamatus mainitakse kojamees Urmase koera Pondut ("Tuli Urmas, kojamees, ja Pondu, tema peni"). Intertekstuaalsus on ikka mõnu omaette, pole midagi öelda. Igatahes. Raamatus suurt midagi peale pühkimise ei toimu, põhiline aur on keelemängudel, mis on üles ehitatud homonüümiale (tolmukord, korda armastama, kondid ja luud, kühvel ja luud) ja väljendverbidele (ülekäte minema, kuidas käsi käib). Vaatamata sellele, et pikka juttu sellelaadses raamatus ei tehta, tuleb sellegipoolest tekstist välja Anti Saare isikupära. Näiteks lause "Mida muhvi, ise vassid!" sisaldab tervelt kaht sõna, mida mu teadmiste järgi 5-aastastele mõeldud teostes just kõige sagedamini ei kohta. Iseloomuga teksti täiendavad Ulla Saare lõbusad vimkadega illustratsioonid, mis on toredalt moodsad (vähemalt raamatu ilmumise 2015. aasta vaatevinklist), jätmata samas muljet, nagu illustraator oleks mingi hull, kes joonistada ei oska (olen kodus kellegi teise illukate kohta ka sellist kommentaari kuulnud).
Nüüd, kui kohustuslik osa ära öeldud, jõuan aga põhjuseni, miks ma sest raamatust üldse kirjutada tahtsin. Esimest korda lugesin ma seda aastaid tagasi, kui mul endal veel last polnudki. Oli tore, registreerisin selle olemasolu oma peas ja läksin eluga edasi. Kui siis ükskord laps sündis, meenus see raamat ning hankisin selle, kuigi ei saanud too hetk aru, et vastsündinul sellega siiski suurt midagi peale pole hakata. Aga nüüd, kui mu laps on poolteisene maimik, on see meie kodus üks sirvitavamaid raamatuid ja muidugi mõista mitte veel vahvate keelemängude pärast, vaid ikka kõigi nende kühvlite, harjade ja luudade pärast! Ma teadsin küll, et lastele meeldib vanemate igapäevategevusi imiteerida, aga ma ei teadnud, kui pööraseks võib koristamine üht väikest poissi ajada. Kui ta saaks, sörgiks ta päevad läbi robottolmuimejal sabas, ja kui aega üle jääb, siis pühiks kõike lapiga ning paneks ühe käega prügi prügikasti ja teisega rahmeldaks põrandaharjaga. Kui ma ei teaks, et see normaalne on, arvaks ma, et see ei ole normaalne. Peale koristusvahendite on siin muidki pilte, mis lugeda mitte oskavale lugejale südamelähedased: koer, kindad, lilled, kastekann, mütsid ja vuntsid.
Mõtlesin, et olles viimase umbes kümne aasta jooksul Anti Saare tegemistel ja kirjutamistel silma peal hoidnud, on mulle alles viimasel ajal hakanud kohale jõudma, kui väga ja miks ma ta loomingut hindan. Mulle meeldib ta lastele kirjutatu, täiskasvanutele kirjutatu, katsetused eri žanrites, Kolme Elu kuulimängud, tõlkijatöö. Meeldib erinevate asjade järeleproovimine ja see, kuidas ta seda teinud on. Mulle kui võõrale kõrvaltvaatajale pakuvad need valikud, otsused ja nende realiseerimine mingisugust lootust ja optimismi.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid