Lugemisaasta 2023

Kui rääkida loetud raamatute hulgast, siis pole ma kunagi nii palju raamatuid lugenud kui tänavu. Kui rääkida loetud tähemärkidest, on mu lugemisaasta olnud tõenäoliselt pigem keskmine kui mitte veidi alla keskmisegi. Millegipärast tabas mind aasta keskel totaalne lasteraamatute hullus. Kokku olen tänavu lugenud umbes 100 lasteraamatut. Enamik neist olid eelkooliealistele ja pigem pildi- kui juturaamatud, aga just selle pärast ma neid vist nii väga armastangi. Vaadata raamatut, milles väga suur kaal on piltidega jutustamisel - see on teistsugune elamus kui romaani lugemine.

No ja lõppude lõpuks on paljude pildiraamatute - aga vist eriti just täiesti sõnadeta raamatute puhul - puhul potentsiaalse lugeja vanus jäetud väga ebamääraseks. Muidugi, on pildiküllaseid raamatuid täiskasvanutelegi, ma ei tea, miks need mind nii väga tõmmanud pole. Küllap on asi ka selles, et tahan oma lapsukesele parimaid palu pakkuda ja kuidas ma seda tegema peaks, kui ma ise skeenega kursis pole. Nii olengi läbi töötanud suurema osa Eestis välja antavate lastekirjanduse auhindade nominentidest ja laureaatidest, samuti kiiganud auhinnatud välismaiste sõnadeta raamatute poole, sest nende puhul pole oluline, et neid eesti keeles pole välja antud, saan neid lapsega vaadata tõlkimatagi.

Ega ei ole mõtet igat loetud raamatut siin läbi hekseldada, tahaks aga jagada mõnda juhuslikku ja seosetut lugemisega seotud mõtet, mis südamel on.

Mõte nr 1

Mul on nii hea meel, et on olemas Anti Saar, kes kirjutab just selliseid raamatuid, nagu ta kirjutab. Ta võtted ja lähenemine on mulle nii meeltmööda. "Suur koogitegu", "Õudne lugu", "Külaskäik", "Kuidas meil asjad käivad", "Pärt plindris", "Sõnaraamat", "Kuidas istuda, kuidas astuda", "Puu põndakul" - igaüks omal moel, mõni vähem, mõni rohkem, on minus tabanud mingit hella kohta.

Mõte nr 2

Kuidagi mõttetu näib toonitada, et näe, lugesin palju lastearaamatuid, kus pole õieti tekstigi, vastandades seda täiskasvanute raamatutele, kus ainult tekst ongi. Ma mõtlen asjast sedasi: ma loen, kuulan ja vaatan, et tunda tundeid, mõelda mõtteid, saada uusi teadmisi. Vabalt võib juhtuda, et loen ühe tutske romaani läbi, aga minu jaoks ei muutu midagi, jään ise samaks ja jääb maailm minu jaoks samamoodi samasuguseks. Aga näe, alles hiljuti lehitsesin raamatupoe lasteosakonnas pildiraamatut ja olin nagu puuga pähe saanud, sest autor oli osanud midagi nii hästi tabada ja edasi anda (Sydney Smith "Small in the City"). No ja kunstisaalis või kontserdil pole tihtilugu sõnu ju ollagi. Katarsis sõnu ei küsi.

Mõte nr 3

Kui tahad kangesti mingit lasteraamatut osta, aga see on igas poes läbi müüdud, proovi õnne Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Nende infoletis on väike poeke. Kui eriti veab, saad autori autogrammiga teosegi.

Mõte nr 4

Kahju, et meie kandis pole lasteraamatutele pühendatud poodi. Käisin ühes sellises Oslos ja see oli ülimõnus elamus. Ei mingeid suvalisi teoseid, hoopis palju häid raamatuid näoga külastaja poole ning müüja, kes jagas biiti ja oskas soovitada. Lasteraamatuid ilmub ju nii palju ning kui skeenega väga kursis pole, võib tavalises poes silme eest kirjuks võtta. Nii on lihtne piirduda sellega, mis pood on mõnele lauakesele vaatamiseks sättinud, aga hulk head kraami jääb nii teenimatult varju. Ometi ei meenu peale raamatute mulle vist midagi, mida pea kõik lapsevanemad üksmeelselt heaks ja vajalikuks peavad. Selles mõttes turgu ju oleks. Puändis oli kunagi kena valik ja väljapanek, aga nüüdseks on terve poega tuuga.

Mõte nr 5

Sõnadeta raamatutega on see hea asi, et lapsega koos vaatamiseks pole vaja eestikeelset väljaannet oodata - sest sõnu ju pole!

Mõte nr 6

Võib-olla meeldivad mulle tänapäevased lasteraamatud osaliselt tänu sellele, et mul ei ole eriti palju lemmikuid oma lapsepõlvest. Jah, olid "Vahtramäe Emil" ja "Viplala", aga ma ei olnud lapsena mingi suurem asi raamatuhuviline. Pole seda tunnet, et tahaks oma lapsega jagada kõiki 80ndate lasteraamatuid. Pealegi tabab mind aeg-ajalt ketserlik mõte, et hulk tänapäeva lastekirjandust on objektiivselt parem kui mõni 20. sajandi klassikasse kuuluv teos. Küllap on see ikkagi subjektiivne mõte, aga kindlasti on lasteraamatute tajutav headus korrelatsioonis sellega, mis nostalgiline pagas kellegi jaoks raamatuga kaasas käib.

Mõte nr 7

Loodan, et Tallinna tuleb kunagi raamatukogu, mis on sama mõnus kui Deichman Bjørvika Oslos. Enne mõtlesin, et Helsingi Oodi on rahvaraamatukogude tipp, aga Deichman oli veel vingem. See oli nagu linna elutuba, kus saadi kokku, oldi, loeti, veedeti aega. Nii kutsuv, kaasav ja vaba. Oli möllu, aga oli ka vaikust. Pole enne juhtunud, et olen turismireisil, aga käin kaks korda raamatukogus (ja veel ühes ja samas!).