Alexander Levy "The Orphaned Adult"

Ma ei ole kindel, kui palju oli selles sihitut juhust ja kui palju sihitud valikut, aga heitnud pilgu 2023. aastal loetud raamatute nimekirjale, leidsin sealt mitu teost, mis mingil moel käsitlesid hakkamasaamist surmaga - täpsemalt oma vanema(te) surmaga. Esiteks peatus põgusalt leinal Julie Smithi populaarne eneseabiteos "Miks keegi mulle seda varem ei ole öelnud". Siis sattusin lugema nobelisti Annie Ernaux romaani "Koht", milles tütar meenutab napisõnaliselt, aga tabavalt oma lahkunud isa, seejärel tänase postituse fookuses olev Alexander Levy "The Orphaned Adult" ning veidi enne aasta lõppu Anti Saare "Puu põndakul", milles puude vahel vilksab siin ja seal ta hiljuti surnud isa. 

Nimetatuist eelviimane, Levy "The Orphaned Adult: Understanding and Coping with Grief and Change After the Death of Our Parents" on küll selline, mille järele vaevalt keegi käe sirutaks, kui ta isiklikult surnud vanema(te) teemaga pistmist ei peaks tegema. See on võrdlemisi obskuurne teos, mis ilmus 1999. aastal. Autor on psühholoog, aga nii palju kui ma aru sain, pole ta mingit sorti leinaspetsialist. Küll aga on mõlemad ta vanemad surnud. Tahaks siinkohal täpsustuseks lisada, et "olgugi et alles kõrges eas surnud". Sellest tegelikult raamat suuresti ongi - on üsna ootuspärane, et meie vanemad surevad meie eluajal ja võib vaid loota, et nad on siis eakad, aga see ei pruugi üldse pisendada leina, mida nende lapsed kogevad. Ometi näib olevat levinud eeldus, justkui vanemate surma madal šokifaktor muudaks selle sündmuse kuidagi vähem traumeerivaks kui mõne teise surma. Levy raamat ei mõju nagu eneseabiraamat, mis õpetaks selle elusündmusega toime tulema, pigem nagu memuaar tema enda isiklikust kogemusest sel teekonnal. See on keeruline teema, millest pole lihtne rääkida, seepärast mõjub tema kogemusest lugemine valideerivalt, julgustavalt, lohutavalt - ma ei ole ainus, kes nii tunneb.

Anti Saar kirjutas "Puu põndakul", et kui ta ema suri, sai temast täiskasvanu, kui ta isa suri, jäi ta vanaks. Kes sa oled, kui pole enam kedagi, kelle laps sa oled? Kes sa oled, kui pole enam kedagi, kes on tundnud sind su sünnist saati? Mis tunne on, kui nüüd esindad sina seda generatsiooni, kelle surm on loomulik ja ootuspärane? Need olid nüüd vast egotsentrilisimad küsimused, mis selle temaatikaga pähe turgatasid, nende kõrval on muidugi vähemalt sama palju küsimusi surnud vanema enda kohta. Minu jaoks oligi vist raamatu väärtuslikem osa üks lehekülg, kus Levy kirjeldas, kuidas enamik inimesi ei tunne oma vanemaid päris isiklikult. Ema jääb emaks ja isa isaks ja meie lasteks. Osaliselt tuleb see vanusevahest, mistõttu on nad oma elus alati täiesti teistsuguses etapis kui meie. Me õpime neid paremini mõistma paratamatu viitega. Jõuame neile järele alles siis, kui nad on surnud ja enam vanemaks ei jää, ning kui meie elame nii kaua, et nende vanuseni välja vedada. On hulk asju, mida me ei saagi teada, aga ma polnud enne mõelnud, et pole ainult küsimus, kas me teame midagi oma vanemate kohta või ei tea, vaid on ka küsimus, kas ja millised küsimused meil nende kohta üldse tekivad. Näiteks on küsimusi, mis mul ei saanud oma isa kohta tekkida enne, kui ma ise lapsevanemaks sain. Ma ei saa temalt enam midagi küsida, aga mul on vähemalt need küsimused. See ei kõla just eriliselt lohutavana, aga mulle näib, et mida kehvemad asjalood on, seda vähesemast piisab, et mingitki lohutust tunda.

Omal moel oli see meeldiv lugemiselamus, ennekõike tänu minu tunnete valideerimisele. Teisalt jäi see natuke liiga isiklikuks heietuseks. Tundus, et autoril hakkas pärast raamatu kirjutamist kindlasti parem kui lugejal pärast lugemist. Võib-olla oli asi selles, et kuigi raamatu keskne teema ühendas mind autoriga, oli ta minust liiga erinev. Vanemas keskeas lahutatud mees, kes mõtiskles palju oma päritolu ja religiooni teemadel, jäi mulle kaugeks. Kuigi religioonil ei peatutud väga põhjalikult, oli minu jaoks see vähenegi liiast. Lihtsalt täiesti ebaoluline teema minu jaoks. Tegelikult eelistanuks ma lugeda mingit ilukirjanduslikku teost, mis seda teemat huvitavalt ja sügavalt käsitleb, aga väga ei otsinud ja kuidagi ei sattunud ka. Võib-olla siis edaspidi.