Märt Laur "Mürgiallikad"

Nagu tuhanded kaasmaalased, hoian magi silma peal Facebooki "Lugemise väljakutse" grupil. Tegelikult võib vist lausa tõdeda, et kui miski on grupis paljude lemmik, on üsna suur tõenäosus, et ma isegi selle lugemisega proovi teen. Eelmisel aastal sai palju kiita varalahkunud (ulme)kirjaniku Märt Lauri "Mürgiallikad", mis käsitleb teaduseusu võitlust soolapuhumisega. Peategelane on vähidiagnoosi saanud IT-analüütik Aare, skeptiline ratsionalist par excellence. Haiguse edenedes sebivad end ta ellu teadjamehed ja -naine, kes lubavad ta alternatiivsete ravimeetoditega terveks teha. Kui alguses paistab neist uutest sõpradest tõesti kasu olevat, siis - nagu arvata võib - päris lõpuni välja nii hästi ei lähe.

Teoses on kenasti kujutatud inimest, kelle puhul võiks justkui välistada isehakanud ravitsejate õnge minemise, aga kes oma muutunud olukorras samm-sammult sinna auku ikkagi astub. Eemalseisjana on muidugi lihtne pead vangutada ja viimases hädas õlekõrre järele haaravaid inimesi kergeusklikeks pidada, aga kuni ise selles olukorras pole, ei saa välistada, et ise täpselt sama ei tee. Tegelikult käib raamatust läbi ka mõte, et kui lahendusi polegi, võikski ju nagu kõik lubatud olla. Kaotada pole ometi midagi. Samas tuleb märkida, et oht peitub tihtipeale selles, et umbluutajad ei paku mitte ohutut lohutust lootuse kaotanutele, vaid juhivad ta omakasupüüdlikel eesmärkidel kõrvale võimalikult tervenemise teelt.

Kuigi raamatu sisu oli üsna tume, läks lugemine kiiresti. Erilist tekstimõnu siit küll ei saanud. Huvitav aga, et ma pole seni ühestki arvustusest lugenud kommentaare Aare isiku kohta. Minu meelest oli ta nimelt äärmiselt tüütu ja ebasümpaatne inimene. Selline, kes ei jäta kunagi kasutamata võimalust vestluspartnerile seletamast, miks too mingit rumalat seisukohta esindab või õigeid fakte ei tunne. Mõnikord on see põhjendatud, aga sageli väljendab see minu meelest pigem kõneleja üleolevust, mitte soovi valeinfo uskujat millestki halvasti päästa. Tõtt öelda hakkan ma juba üksi sellele mõeldes silmi pööritama! Raamatus oli kajastatud ka Aare keerulist suhet oma teismelise tütre ja endise abikaasaga ning ka selles liinis ei tekkinud Aare vastu erilist poolehoidu. Pigem tundus, et on ainult loomulik, et kooselu sellise inimesega luhta läheb. Võib-olla oli selline mulje taotluslik, aga võib-olla hindan ma inimestes teistsuguseid omadusi kui autor. Igatahes märkasin end mõtlemast, et kui tihtipeale tahaks ohata "miks küll õnnetused häid inimesi tabavad", siis Aare tegelaskujule mõeldes võib vahel ka tõdeda, et õnnetus on tabanud kedagi, kes pole olnud voorus ise. Aga see juhuslikkus vist teebki õnnetusest õnnetuse.