Slavenka Drakulić „Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus” LR 2006/27-30

Kaane järgi otsustades ei saanud ma täpselt aru, kas tegemist on ilukirjandusega või mitte. Tuli välja, et üldiselt mitte. Drakulić sündis endises Jugoslaavias Rijeka linnas Aadria mere rannikul, kuid praegu elab pagulasena Rootsis. Raamat kirjeldab sõjakurjategijate protsessi Haagi inimõiguste kohtus ning annab üldise pildi 1990ndatel Balkani poolsaarel aset leidnud tapatalgutest. Sõjateema pole just mu lemmik, aga võta näpust, seda raamatut oli vaat et raske käest panna! Kuigi mul pole endiselt päris täpselt selge, mis, kuidas, kellega ja miks Bosnias, Serbias, Horvaatias, Slavoonias, Kosovos jne toimus, sain ma siiski märkimisväärselt targemaks.

Tegemist ei ole ühe poole õigustamise ja teiste süüdistamisega. Autor käsitleb teemasid, mida Horvaatias endiselt tabuks peetakse ja millest rahvusvahelises kontekstis risti vastupidi aru saadakse. Kirjeldatakse võikamaid horvaadi persoone, kes igasuguste muude siltide all genotsiidiga tegelesid, tappes kümneid tuhandeid serblasi. Isegi pärast Haagi kohtus süüdimõistmist on nad väga paljude horvaatide jaoks endiselt rahvuskangelased, mitte sõjakurjategijad. Praegugi võib Horvaatias näha plakateid ja grafiteid, mis hukkunud või süüdimõistetud rahvuskaaslastest serblaste tapjaid ülistavad. Tapsid muidugi ka serblased ja igasugused muud etnilised rühmad, aga vähemalt minu jaoks oli raamatus olulisem veidi üldisem mõte. Nimelt olid kõik kujutatud verejanulised mõrtsukad enne sõda täiesti tavalised inimesed. Kui sõda läbi sai, paistsid nad ka maha rahunevat, kuigi peaaegu ükski ei kahetsenud tehtut. Piinaja, vägistaja või tapja võis saada nii vaiksest kelnerist, õpetajast, automehaanikust, kellest iganes. Kui nad on tavalised inimesed nagu meie, siis (tsiteerides autorit) „mida see m e i s t e n d a s t räägib?” Vot nii. Meenus kohe Coppola film „Apocalypse Now Redux”, pärast mida ma sarnast, kuid võimendatumat asja tundsin – üks asi on tsiviilis humanist ja antifa olla, aga kunagi ei tea, mis piirsituatsioonis juhtuma hakata võib. Mitte midagi uut vist iseenesest? Aga ikkagi. Kusjuures enne süüdimõistmist veedavad kahtlusaluseid aega Scheveningeni kinnipidamisasutuses, mis Zagrebi vangla kõrval pidavat olema kolmetärnihotelli sarnane asutus. Seal on rahulikult koos nii moslemid, serblased kui horvaadid, kes sõjas üksteise rahvuskaaslasi maha nottisid. Just nagu kunagises Jugoslaavia rahvaste sulatusahjus, millele äsja lõppenud sõjaga lõppu üritati teha. Niisiis – kui selle sõja tulemus on selline rahvaste vahel taastärganud sõprus, siis milleks seda sõja vaja oli? Mitte millekski loomulikult.

Minu meelest on kogu raamat algusest lõpuni kantud kuidagi sellisest püüdlikult kaasahaaravast toonist. Sõjardite rahuaja käitumise kirjeldamisel on kohati liialt ilukirjanduslikuks mindud. Ma saan aru, et võib mainida, kuidas noor mees enne sõda kirglik kalamees oli, aga kirjeldada, kuidas ta siis jõekaldale pikali viskas, pilvi vaatas, ma ei tea mis asju mõtles ning alateadlikult seda kõike kuidagi tulevase sõjaga seostas, on veidi nõme. Aga annan andeks (eriti arvestades seda, kui mõttetud olid viimased kaks LR-i raamatut, mis ma lugesin).

Soovitan tungivalt igaühele, kes mõnda Horvaatia kuurorti puhkama plaanib minna. Slobodan Milošević on surnud ja suurema osa elumajade pommiaugud seintes on arvatavasti kinni mätsitud, kuid seda kummastavam on mõelda ja aru saada, et üks suurimaid (kui mitte suurim) genotsiide pärast Teist maailmasõda toimus alles mõned aastad tagasi ja mitte just eriti kaugel.

PS Lugemise ajal kummitas pidevalt üks tsitaat Emil Tode „Piiririigist”: „Mitte see, et on kõrisid läbi lõigatud ja lõigatakse ikka, vaid et see mitte midagi ei loe, et inimene kannatab kõik välja, kõik.”

PPS EPL-is ilmunud arvustus Andres Laasikult