Wednesday, January 07, 2009

"Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist"

Peaaegu kummastav, kuidas mul on tekkinud huvi elulooliste kirjandusteoste vastu. Eelmisel aastal lugesin neid lausa kolm tükki läbi, kuigi sihipärast huvi biograafiate vastu pole ma enda teada kunagi ilmutanud. Nüüd siis veel see mälestustekogumik Mati Undist, mille on kokku sättinud Kalev Kesküla. Sõbrad, tuttavad, kolleegid ja kaasaegsed meenutavad Unti ta kujunemisel maapoisist kirjanikuks ning sealt edasi lavastajaks. Kuigi muljetajaid on parasjagu suur hulk (muuhulgas on esindatud terve posu 60-70ndate kirjaheeroseid, hilisema aja näitlejaid ja valik Undi naisi), on välja jäänud mõni isik, kellel kindlasti omajagu huvipakkuvat öelda olnuks. Osaliselt on vist selles süüdi Undi pärija Lii Unt, kes erilist koostöösoovi ei ilmutanud.

Nagu arvata võib, tingib autorite kirju seltskond nii vormilise kui sisulise ebaühtluse, aga mu meelest on see siinkohal pigem voorus kui puudus. Vastupidi, ütlemata põnev oli lugeda, kuidas erinevatel inimestel Undist totaalselt eri arusaamad võisid olla. Nagu Kalev Keskülagi eessõnas ütles, jäägu ühtluse tagaajamine biograafide tööks. Lisaks sõnalisele osale on raamat tihedalt täis fotojäädvustusi, millest osa on ka Undi enda katsetused fotograafia vallas.

Sisulise poole pealt ei ole sellest teosest oodata midagi nii intrigeeriv-provotseerivat, kui Vahingu päevaraamatutest. Parem ongi. Vähemalt mulle meeldis just nimelt lugeda sellest, kuidas Unt oma sünnipäeval kelguga Kännu Kukes söökide järel käis, mida kinkis kultuuriminister Undile ta 50. juubeliks, mis mõttes oli „karu rukkis“, kelle akna all käis Unt pesutriikimist vaatamas, milliste toitude sisse konjakit pannakse jne. Lisaks muidugi erinevaid noppeid Undi kassidest, mis mulle väga hinge läksid. Pean tõdema, et mulle pakkusid rohkem huvi need meenutused, mis käsitlesid aega, mil Unt veel kirjandusele pühendus. Pole midagi parata, mind teater eriti ei huvita. Sellegipoolest oli põnev lugeda ka neid osi, kus Unt juba Noorsooteatris, Draamas ja Vanemuises figureeris, sest ega ta ekstsessid ja itsitamised siis kuhugi ära ei kadunud. Olles oma elus rohkem kunstik kui päris-inimene, on Undi igapäevategemisedki mingis mõõtmes sama kütkestavad kui ta looming.

Mul on ainult üks etteheide. Ei tea, kas ma ostsin juhtumisi praagi või on see kõigil eksemplaridel nii, aga mul tuli vähemalt kahel korral ette, et ühe lehekülje lõpp ja järgmise algus ei läinud sugugi kokku. Paistis, nagu oleks lõik või paar vahele jäänud. See tegi küll natuke pahaseks.

1 kommentaari:

Anonymous said...

Kusjuures, Unt oli nooruses väga ilus poiss!

Ja millegipärast on ta minu jaoks ikka veel elus. Ma ei teagi miks, aga mul on alati kiusatus öelda, et Unt on ikka nii muhe (selmet OLI muhe).

Kaisa

Post a Comment