Thursday, February 05, 2009

Ayn Rand "The Fountainhead"


Ayn Rand (2.02.1905 – 6.03.1982) sündis Venemaal ja ta vanemad olid keskklassi kuuluvad juudi päritolu agnostikud. Lõpetanud Peterburi ülikooli sotsiaalpedagoogika ja kohalikus filmikoolis stenaristi eriala, õnnestus tal saada Ameerika viisa ja sõita külla seal elavatele sugulastele. 21-aastasena paar kuud teisel mandril elanuna otsustas Ayn, et ei taha enam kollektivismi ülistavale kodumaale mitte kunagi tagasi minna ning kolis New Yorki iseseisvat elu elama. Elatist teenis ta filmitööstuses kõikvõimalikke juhutöid tehes ja lõpuks ennas stsenaristinagi teostades. Hollywoodis kohtus ta noore näitleja Frank O'Connoriga, kellega abiellus ja kuni mehe surmani õnnelikud 50 aastat koos veetis. Oma suurima menu saavutas Rand romaaniga "The Fountainhead", mis ilmus 1943. aastal. Selleks ajaks 38-aastane naisterahvas oli oma esikromaani kirjutanud 7 aastat ja teose oli tagasi lükanud tosin kirjastust. Teos saavutas aga peale ilmumist rahvusvahelise edu ja autoril õnnestus enne elupäevade lõppu ka "The Fountainhead'i" põhjal vändatud filmi stsenaristiks olla.

Väga laias plaanis ülistab "The Fountainhead" egoismi, mille läbi inimene on võimeline õnnelikuks saama ja tembeldab ebamoraalseks altruismi, kollektivismi ning arvamuste pealesurumise. Romaani deviisiks on "man's ego is the fountainhead of human progress". Tegemist on justkui sissejuhatava teosega Randi isiklikku filosoofiasse - objektivismi. Objektivismi kõrval on teose põhiteemadeks ka arhitektuur ja ajakirjandus.

Peaegelane Howard Roark on andekas arhitektuuritudeng, kes visatakse koolist aasta enne lõpetamist välja. Olgugi, et Howard inseneritundides on klassi parim, ei suuda ta alluda disaini ainetes õppejõududele, kes on traditsioonidekesksed ja ei taha ega oska midagi arvata sõnakuulmatu tudengi uuenduslikest ehitistest. Enesekindel nooruk tekitab õpetajates ebameeldivustunnet ja kaastudengites põlgust ja mis kõige hullem - teda ennast ei paista see absoluutselt huvitavat. Ta on justkui immuunne teiste mõjutustele ja arvamustele. Roarkile on eksmatrikuleerimine kergenduseks, sest on omandanud ametiks vajalikud baasteadmised ja ei soovi rohkem aega veeta, et konservatiividest õppejõududele erialast nägemust selgeks teha. Aega viitmata kolib ta New Yorki ja otsib tööd linna ainukese erialase modenisti Henry Cameroni juures. Cameron, keda üldsus keeldub tunnustamast, on end põhja joomas ja üritab põikpäisele noorukile mõistust pähe panna, et see vähegi painduks teiste tahtmise järele ja ei lõpetaks nagu Cameron ise. Roark aga ei lase end kõigutada ja ajab jonnakalt oma joont edasi. Peale Cameroni surma jääb ta üksi võitlema konservatiividest klientidega, kes tahavad ta hoonetele kõikvõimalikke ebavajalikke sambaid ja kaunistusi külge pookida ja rajab vaikselt endale karjääri tehes tööd ainult neile klientidele, kes on talle absoluutselt vabad käed annavad. Tänu tema sihikindlusele ei ole ta eriti populaarne ja sõpru tal palju ei ole, kuid need, kellega ta ühise keele ja vastastikuse austuse leiab, jäävad tema kõrvale alatiseks.

Roarkist aasta vanem Peter Keating lõpetab kooli klassi parimana, on õpetajate lemmik ja teeb alati seda, mida temast oodatakse ning on edu nimel valmis kõigeks - siia alla kuulub ka enda väärikuse mahasurumine ja aeg ajalt tema jaoks ebameeldivalt Roarkilt abi palumine - seda nii koolis kui ka hiljem oma karjääri jooksul. Kui Roarki innustab armastus oma töö vastu, siis Keatingu motivaatoriks on edu saavutamine ja oma manipuleerivale emale heameele valmistamine. Peale lõpetamist saab ta tööd linna kõige prestiižikamas arhitektuuribüroos, kus temast saab kohe kõigi lemmik. Tänu oma seltskondlikkusele ja meeldivusele ei tule tal kunagi tööst puudust ja varsti saab temast firma osanik ning bossi äärmiselt kauni tütre Dominique abikaasa. Kuid ega see allakäik kaugel pole, kui sa tegelikult ise midagi teha ei oska.

Ellsworth Toohey on äärmiselt populaarne intelligent ja altruist, kelle arhitektuurialane kolumn "One Small Voice" kohalikus nn sotsiaalsema suunitlusega päevalehes The New York Banner dikteerib ehitustrende ja paneb paika, kes on linnas kes. Toohey võitleb muu seas kõigi väikeste ja vaeste kodanike eest, juhib kultuurielu, annab helgematele peadele nõu, asutab seltse, klubisid, liikumisi ja teeb keskpärasusest väärtuse. Esialgu ohutu ja heatahtliku tegelasena paistval meesterahval on aga vägagi kaheldavad eesmärgid. Nimelt juba nõrga ja õblukese noorukina ei suutnud ta sallida neid, kes olid temast mõistuse või vaimu poolest üle, ja nii otsustas ta hakata nende vastu kõigi vahenditega võitlema. Et koidaks kord päev, kus inimesed, kes iseseisvat mõtlemist hakkavad ilmutama, ei elaks vanemaks kui 12 aastat. Oma sihipärase ja pikaajalise tegevuse tulemusel on ta suutnud võita ühiskonna poolehoiu ja nüüd söödab neile ette, mida nad kuulda tahavad ja mida arvama peavad. Kuna inimesed on nõrgad ja vajavad alati teiste heakskiitu, siis on alati ohutum minna kaasa üldsuse arvamusega ja ise mitte midagi arvata. Nii on ta igale poole tutvuste kaudu sokutanud "oma mehi" - inimesi, kelle peale saab kindel olla, et nad alati Tooheylt nõu tulevad küsima, inimesi, kes ise ei oska otsusi vastu võtta, kartes teiste halvakspanu pälvida. Kohtudes Roarkiga, saab Toohey eesmärgiks ta hävitada - maksku, mis maksab. Läbi oma väikese kolumni teeb ta muudkui Roari maha ja ülistab Keatingut, kellest on saanud Toohey andnunud järgija.

Gail Wynand on suurärimees ja muuseas The New York Banner omanik. Rentslist kuningaks tõusnuna veab teda edasi kirg võimu järele ja põlgus inimkonna vastu, kes teda mitmel korral alt on vedanud. Inimesed tema silmis on vääritud, üksteisest sõltuvad, võimetud midagi looma. Ta tunneb erilist lõbu andekate ja paljutõotavate meeste murdmisest ja nende painutamisest oma tahtele. Läbi aastate inimestega manipuleerides on ta otsinud väärikat vastast endale, kuid vastase asemel leiab ta endale ootamatult sõbra Roarki näol, keda ta oma kodu arhitektiks palgata tahab. Wynand jagab Roarki ideaale ja maailmavaateid ning nende vahel tekib vastastikune austus. Mõlemad leiavad, et inimene peab eelkõige arvestama iseendaga, mitte elama teiste jaoks. Inimene peab tegema seda, mis talle meeldib ja laskma teistel teha seda, mis neile meeldib. Armastus ja sõprus peavad põhinema vastastikusel austusel, mitte vajadusel või kohustustel. Wynand viib Roarki üldsuse teadvusse ja paneb arhitektuuriringkonna teda tunnistama. Omalt poolt viib Roark Wynandi sinnamaale, et ärimehe maailmapilt variseb ootamatute sündmuste tõttu kokku ja ta jõuab arusaamale, et kogu selle aja, mil ta suure ajalehe omanikuna inimeste üle võimu on omanud, on ta tegelikult toitnud rahva kollektiivset mõistust ja teinud selle Roarki suguste geeniuste suhtes allergiliseks.

Dominique Francon on ebamaiselt kaunis, intelligentne, kaaskodanike jaoks etteaimamatu ja skandaalne naisajakirjanik, kes juhtumisi on ka New Yorgi kuulsaima arhitektuuribüroo omaniku tütar. Temas on juurdunud sügav põlgus ajudeta ühiskonna suhtes, mis teeb temas külma ja ükskõikse inimese. Juhuse tahtel kohtab ta aga Roarki, kellesse ta looma kombel armub ning neist saavad armukesed. Vihast ühiskonna vastu, mis Roarki aktsepteerida ei taha, otsustab ta protesti mõttes võtta maailmalt Roarki ande ära ja võtab igal võimalikult juhusel sõna Roarki vastu, et keegi teda jumala eest ei palkaks. Tema salajane meeleavaldus näeb ette ka Peter Keatinguga abiellumist, et karistada ka ennast antud ühiskonda kuulumise eest. Majanduskriisi käigus müüb Peter aga Dominique Gail Wynandile ühe ehitusprojekti nimel õnnetult maha ja Dominiquest saab Wynandi abikaasa. Wynandit on esialgu käsitletud Roarki antiteesina, kuid sündmuste käigus selgub, et ta pole pooltki nii halb mees, kui võiks arvata. Tegelikult sobivad nad oma mõttelaadi poolest Dominiquega ideaalselt. Aastatepikkuse abielu jooksul jääb naise ja Roarki vaheline armastus Wynandile teadmatuks.

Teose kulminatsioonipunktis kohtuvad kõigi peategelaste saatused kohtusaalis kui otsustatakse Roarki õiguse üle hävitada oma loomingut. Lõpp on väljateenitult õnnelik - igaüks saab teenitud palga ja armunud võivad oma elu segamatult edasi elada.

Üldjoontes jaotab Rand inimesed egoistideks, kes loovad uusi asju ja second-handeriteks, kes ainult tarbivad ja ei osale loomisprotsessides. Peategelased jagunevad justkui sel skaalal egoistist second-handerini vastavalt: Howard Roark, Gail Wynand, Ellsworth Toohey, Peter Keating. Skaala keskmes olevad Gail Wynand ja Toohey on tegelikult kogu kurjuse juureks. Nad on second-handerid, keda motiveerib vaid võimu omamine teiste üle ja nad toidavad kollektiivset mõistust väärtustega, mis nad taltsaks teeb. Nad on represseerijad. Nende ainukeseks omavaheliseks erinevuseks on see, et Wynand peab end egotistiks ja jagab Roarki ideaale, aga Toohey tunnistab endale oma teisejärgulist olemust ja teeb kõik, et takistada ühiskonnal Roarki sarnaste individualistide aktsepteerimist. Keating on selles mängus teadlikult valitud ohvri rollis - inimest, kes pole just halbade kavatsustega, kuid keeldub ise mõtlemast ja arvamust avaldamast. Siin väike näide tema tavapärasest mõttekäigust:

"...tootbrush in the jaw tootbrush brush brush tooth jaw foam dome in the foam Roman dome come home home in the jaw Rome dome tooth tootbrush toothpick pickpocket socket rocket..."
Peter Keating squinted his eyes, his glance unfocuse as for a great distance, but put the book down. The book was thin and black, with scarlet letters forming: Clouds and Shrouds by Lois Cook. The jacket said that it was a record of Miss Cook's travels around the world.
Keating leaned back with a sense of warmth and well-being. He liked this book. It had made the routine of his Sunday morning breakfast a profound spiritual experience; he was certain that it was profound, because he didn't understand it.
Peter Keating had never felt the need to formulate abstract convictions. But he had a working substitute. "A thing is not high if one can reach it; it is not great if one can reason about it; it is not deep if one can see its bottom" - this had always been his credo, unstated and unquestioned. This spared him any attempt to reach, reason or see; and it cast a nice reflection of scorn on those who made the attempt.


Mis ma oskan öelda - tegemist on väga jõulise teosega. Kummaline, et ma nii mõtlen, aga mind pani kohati imestama, et naisterahvas on midagi nii tugevat ja mehist kirjutanud. Kipun arvama, et midagi on siin tegemist selle faktiga, et Rand Venemaalt pärit on. Kirjutamismaneer oleks justkui kuidagi klassikalise vene kirjanduse mõjutustega. Eks see rahvuslik kliima ole seal vist selline, et see kas murrab sind või teeb kohutavalt tugevaks.

PS! Medal minu poolt neile, kes mu kirjutise läbi viitsisid lugeda! Sattusin veits hoogu, sest polnud ammu midagi nii suurt ja muljetavaldavat läbi lugenud. Loodetavasti saate lähitulevikus lugeda ka ülejäänud kümmekonnast raamatust, mida vahepeal lugenud olen. Mu lugemiskiirus on suurem kui kirjutamiskiirus.

5 kommentaari:

Anonymous said...

hahaa! ma sain medali!
looma kombel armuma on üks imetabane leid sinu poolt, röökisin seda lugedes naerda siin :D
ja ära naisi alahinda! :P

Kaisa

esta said...

Minu meelest on Janika suust see naiste alahindamine kuidagi sama jabur, kui ta kahtleks siniste silmade olemasolus (tal endal on, muide) vms. Halloo, kallis Janika, kui su enda esseed pole olnud jõulised, siis kuidas sa neid kirjeldaksid??

Janika said...

Ma tegelikult ei alahinda üldse naisi! Ja seda kummalisem on minu jaoks see, et antud raamat mingil müstilisel põhjusel nii mehine ja mehe käega kirjutatud tundub. Mind ennast pani ka imestama, et ma sellise asja pärast imestan:P

Anonymous said...

Vau, sellist blogi küll oodata ei osanud ! Hakkan siin tihedamini käima.

Janika said...

Vau, sellist reaktsiooni ma küll oodata ei osanud:P
Tore, kui suudame meeldivalt üllatada kedagi:)
Teretulemast siis!

Post a Comment