Stanisław Lem "Tagasitulek tähtede juurest"

Hal Bregg saabub kosmoseekspeditsioonilt, mis tema jaoks kestis kümme aastat. Maal on aga vahepeal möödunud üle saja aasta ning ühiskond kuhu Hal peale pikka ja kurnavat äraolekut saabub pole kaugeltki mitte see sama, millest ta omal ajal lahkus. Tänu kõigile maailmakodanikel läbiviidavale bezatreerimisprotseduurile on inimestest eemaldatud võime isegi ette kujutada teise inimese tapmist. Selle tulemusena on drastiliselt muutunud ka inimeste psühholoogia, käitumine, ambitsioonid ja suhted teistega. Kuna ka tehnoloogia on võimatuna näiva arenguhüppe teinud, valitseb täiesti uus ühiskonnakord, kus masinad kannavad hoolt inimeste heaolu eest ja kõigil läheb hästi. Maal õitseb rahuaeg ja õilmitseb heaoluühiskond. Selle kõigega harjumine ei ole justkui kiviajast mehele eriti kerge. Eriti haavab teda üleüldine arusaam, et sellelaadsed kosmosereisid, millelt saabus meie peategelane, on absoluutselt mõttetud. Need 10 rasket, piinarikast, katsumusterohket 10 aastat on kuulutatud tühisteks. See on ju isiklik solvang, kas pole? Ja selle kõige juures ei tundu ikkagi olevat õige kogus see bezatreerimise värk, sest kõik inimesed on nii tuimad ja tundetud.

Teos kujutabki peaasjalikult Hal'i rasket katsumust uue maailma, ühiskonna ja iseendaga leppida. Oma teekonnal peab ta hakkama saama uute tehnoloogiatega, vanade sõprade, naiste ja oma minevikuga. Eelkõige ongi tegemist psüholoogilise rännakuga, mitte kosmoseäksiga.

Antud teose Mirabilia sarja väljaande lõpus on üks kokkuvõttev lehekülg Stanisław Lemi ja ta loomingu kohta. Sealt saan teada, et tegemist on Poola autoriga (sündind 1921 ja suri 2006), kes on tähelepanuväärsemaid ja tuntumaid nimesid nüüdisaja (märkus: raamat ilmus aastal 1976) filosoofilises fantastikas. Peale "Solarise" ja antud teose on ta kirjutanud päris muljetavaldava arvu teoseid, mida siinkohal nimetama ei hakka. Kusjuures "Tagasitulekut tähtede juurest" on nimetatud hoiatusromaaniks. Hmm... no ma ei tea. Minule isiklikult ei tundu see ühiskond, mida autor kirjeldab nii hoiatav. Selles mõttes, et seal pole midagi, mis nii ohtlik või kohutav võiks olla. Ei ole see mingi antiutoopia ega ka utoopia. Peategelasegi olukord ei ole nii kohutav. Usun, et ka tänapäeval leidub inimesi, kes kuhugi võõrasse keskkonda sattudes end sama kohutavalt tunneksid. Tundub, et kirjeldatud ühiskond on sama palju rikkis kui praegultki, ainult, et teistest kohtadest. Hoiatada ei ole siin miskit. Või mida iganes... ma täpselt ei oska momendil oma arvamust sõnadesse vormida.

Üks meeldejäävam lõik antud raamatus ka teile. Siin meenutab peategelane treeninguid/katseid, mis astronautidega enne ekspeditsioonile saatmist sooritati:

"Kroonimine oli iseenesest õige lihtne. Mehele tõmmati skafander selga, ta saadeti raketiga Maa-lähedasele orbiidile, nii umbes saja tuhande kilomeetri kõrgusele, kust Maa viie kordse suurendatud Kuuna paistis, ja heideti lihtsalt tühjusesse, rakett aga lendas oma teed. Niiviisi maailmaruumis hõljudes ja käsi ning jalgu liigutades tuli oodata raketi tagasipöördumist, tuli oodata pääsemist; skafader oli kindel, mugav, temasse olid monteeritud hapniku- ja kliimaseadmed, soojendus, isegi toitmisseadeldis, mis astronauti iga kahe tunni järel erilise pastaga toitis. Nii et juhtuda ei võinud õieti midagi, kui just raadiosaatja, mis väljaspoolt skafandri külge oli kinnitatud ja pidevalt asukohta määravaid signaale andis, rikki ei läinud. Ainuke asi, mis skafandris puudus, oli raadioside välismaailmaga, mis muidugi meelega oli ära jäetud ja mille tõttu ühtki häält peale iseenese oma kuulda ei olnud. Kaaluta olekus, ebamaisest pimedusest ja tähtedest ümritsetuna tuli oodata. Tõsi küll, üsna kaua, kuigi mitte lõpmatuseni. See oligi kõik.  

Kuid inimesed läksid sellest hulluks; baasrakett võttis pardale mingites epileptilistes krampides väänlevaid mehi. See oli inimloomusele kõige vastumeelsem olukord - täielik hääbumine, enesekaotus, lahkumine siit ilmast täie teadvuse juures - inimene oli paisatud igavikku, mis tungis temasse ja andis talle tunda oma kohutavat maiku. Meile sai osaks Maa-välise eksistentsi kõikjaleulatuva lõpmatuse tajumine, mida alati teadvusele käsitamatuks, võimatuks on peetud; lõpmatu langemine, justkui tarbetute, väänlevate jalgade vahel vilkuvad tähed; käte, huulte, liigutuste, nii liikumise kui ka liikumatuse tarbetus, mõttetus - skafandrites paisusid karjed, õnnetud ohvrid ulusid..."