Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Gohar Markosjan-Käsper on Eestis elav armeenia kirjanik, kes kirjutab vene keeles ning kelle teostest ükski pole senini armeenia keeles ilmunud. Ta on abielus kirjanik Kalle Käsperiga, kes on ka selle kogumiku tõlkija ning järelsõna autor.
Raamatus on kuus müstiliste elementidega novelli. Autori romaanid on kõik realistlikud, novellide müstilisus on tingitud puändi vajadusest. Ainult et minu meelest on suhteliselt mage, kui puänt on seotud sellega, et kogu eelnev oli kellegi uni või hallutsinatsioon. Selline kergema vastupanu teed minemine. Samas näiteks novell "Edu saladus" ei olnud üldse müstiline, aga meeldis mulle kõigist ehk enimgi. Selles oli juttu kirjanikust, kes oma teostes kasutab tõeseid ja vähem tõeseid fakte kuulsuste eraeludest, kuniks ta enda kohta midagi kompromiteerivat kirjutatakse ja mis siis juhtub. Suht naerutavalt oli kirjeldatud kibestunud kirjaniku suhtumist Dovlatovisse ja Pelevinisse, kes tema meelest teenimatult hinnas on.
Ma ei oska kokkuvõttes erit…

Seda raamatut oli suhteliselt mõttetu inglise keeles lugeda, kuna originaalis on see jaapanikeelne ja eesti keelde on see samamoodi otse tõlgitud nagu inglise keeldegi. Aga ingliskeelne paperback oli kaks korda odavam kui eestikeelne kõvade kaantega "Moodsa aja" sarjas välja antud variant.
Aga teosest endast. Järelsõna ütleb: "It is by no means "just" a love story." Et kõigel ja kõigil on ikka mingi sümboolne tähendus ka jne. Sümboolne või mitte, aga mind need 386 lehekülge eriti ei liigutanud :( Lugu muidu selline, et Toru kuuleb Beatles'i lugu "Norwegian Wood", mis tuletab talle meelde sündmused, mis leidsid aset kakskümmend aastat tagasi 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses, kui ta 19±2 aasta vanune üliõpilane oli. Kui Toru oli seitsmeteistaastane, tegi ta parim sõber Kizuki enesetapu. Kizuki tüdruksõbra Naoko ja Toru vahel hakkas arenema kummaline armastuslugu. Ainult et Naoko oli veidi ebastabiilne ja ta viidi Tokyost välja sanatooriumis…

Kaks aastat tagasi pidin kirjandusteaduse aluste kursuse raames kuulama loengut hermeneutikast. Ma ei saanud mitte midagi aru ja lõpuks oli Huizinga ainus, kes käsitletavaist autoreist millegagi meelde jäi. Õieti oli Huizingast juttu seletuseks Gadameri teooriatele, mis seletasid kunstiteost kui mängulise tegevuse jääki ehk mängu kristalliseerumist. Igatahes nüüd on kaks aastat möödas, ma olen natukenegi targemaks saanud ja katsun end nüüd tasapisi kurssi viia teostega, mida ma enne olin üritanud eksamiks selgeks saada, lugedes igaühe kohta paarilauselist kokkuvõtet. Tuleb välja, et kui raamat ise läbi lugeda, on asi palju selgem. Nii ka siis „Mängiva inimesega”. Johan Huizinga (1872-1945) oli muidu hollandi kultuuriloolane, kelle kaks teist tähtsat teost on „Erasmus” ja hiliskeskaja vaimuelu käsitlev „Keskaja sügis”. Haridus- ja õpetlasetee jooksul tegeles ta palju idamaiste (eriti vanaindia) keelte, kultuuri ja religiooniga. Raamatu algusest lõpuni üritatakse vältida „vaimset lühiü…

Ma ei soovita seda raamatut lugeda veendunud esteetidel, nõrganärvilistel ega neil, kes kõike loetut sõna-sõnalt võtta armastavad. Juba esimesel leheküljel rikutakse kõikvõimalikke tabusid, kusjuures mingeid eufemisme ei kasutata („Suur aga oli nende õud ja meelehärm, kui nad nägid, et pealik n**** üht naist.”). Selliseid kõlvatusi on kogu raamat täis, sest nii Vembuvana kui Jänes on triksterid ja triksterid lihtsalt on sellised tiirased vembumehed, kes paljut püha parodeerima kipuvad. Peale selle on nad ka sageli valelikud, laisad ja rumalad ning jätavad endast üldiselt tola mulje, aga see on vaid osa tõde, sest peale selle on neil kosmoloogilistel kangelastel oluline roll inimestele kasulike tulemuste saavutamisel ja teadmiste jagamisel. Triksteritele on omane ka muutlikkus – nad võivad muutuda loomaks, siis jälle inimeseks või olla mõlemat samal ajal. Nii oli eriti selgelt näiteks Jänesega, kes kord oli loom, siis aga muutus sujuvalt vibu laskvaks inimeseks ja vahepeal ei saanud ma…