Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Alates 100. leheküljest lugesin edasi vaid sellepärast, et mulle üldiselt ei meeldi alustatud raamatuid pooleli jätta. Olen siin kirjutanud juba sama autori teosest "The Remains of the Day", mis mulle igati meeldiva mulje jättis ja heas usus asusingi siis seda "An Artist of the Floating Worldi" lugema. Aga pettusin. Kuid ma ei julge selles otseselt Ishigurot süüdistada, sest kui "The Remains of the Day" jutustas inglise ülemteenrist, siis "An Artist of the Floating Worldi" oli täiesti Jaapani keskne ning võib-olla oli mulle vastumeelne hoopis Jaapani elu-olu kujutamine. Tegevus toimub niisiis II maailmasõja järgses Jaapanis, kus on käsil riigi väärikuse ja kannatada saanud linnade taastamine. Pensionile jäänud kunstnik Masuji Ono vaatab hindavalt tagasi oma karjäärile ning üritab samas mehele panna oma nooremat tütart. Pidevalt kerkivad esile au, uhkuse ja väärikuse küsimused ning nooruses loodud teoste ideoloogia ümbermõtestamine sõjajärgse oluk

Tegemist on Anu Lambi poolt kokku pandud tekstiga, millel põhines Lavaka 22. lennu lavakava "Keeleuuenduse lõpmatu kurv" No-teatris. 2/3 raamatust on põiming radikaalseima keeleuuendaja Aaviku erinevaist mõtteavaldusist, ülejäänud 1/3 noorte omalooming Aaviku ettepanekuist lähtudes. Kahe osa vahel on loetelu kasutatud kirjandusest. Mul on üsna piinlik tunnistada, et pole seni Aavikult peale juhuslike nopete mitte midagi lugenud. Koolis olen omajagu teda õppinud, aga see pole päris see. Ma ei saanud sissejuhatusest täpselt aru, kuivõrd on Anu Lamp Aaviku tekste toimetanud ja muutnud, aga vähemalt mulle tundub, et mitte eriti. Stiil on igatahes vägagi aavikulik, heites eestlastele ette keelelist ükskõiksust, keeletunde nürinemist ja keele lamestumist ning kutsudes üles eesti keelt uuendades seda kõigist teistest keeltest paremaks looma. Eelkõige rõhutab Aavik, et ei tohi lätlastele alla jääda :) Õhkub kirglikkust ja barrikaadidele kutsumist. Liialdamine on ilmne, aga paljud ta

Asusin "Härra Pauli kroonikaid" lugema peaaegu eelarvamustevabalt. Teadsin vaid, et Heinsaar selle eest millalgi mingisuguse kirjanduspreemia sai ja et teosel on üsna suur austajaskond. Peategelaseks on härra Paul, kellega aset leidvad sündmused alates ta sünnist ja lõpetades ta surmaga on tavamõistuse seisukohast kõike muud kui loogilised või ratsionaalsed. Samas paistab härra Pauli puhul just see ebaloogilisus ja sürreaalsus normiks olevat. Tsiteerin: "Tegelikult olen mina see mees, kes näeb esimesena ulguvat kivi, leiutab täiskuuprillid ja kaevab maa seest välja ingliluust piibu. Esimesena matkin ka harvaesinevat vaenukägu, kes pesitseb kuivadel aasadel, ja peatselt neelan alla keravälgu..." Kogu ülejäänud teos läheb umbes samas vaimus. Küll satub Paul oktoobrikuise pildi sisse, kohtub seal Puškiniga ja saab maitsta maailma parimat omletti, küll satub põlvekõrgusse merre kahe härraga laua taha teed jooma jne. Kordagi ei õnnestunud mul ette aimata, mis järgmisel