Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Paistab, et olen alateadlikult populaarteaduslikku kirjandust ajutiselt hülgamas, sest tundekasvatuslikel eesmärkidel on vahel vaja ka ilukirjandust lugeda. Tõnu Õnnepalu värskeim romaan "Paradiis" osutus seetõttu kogemata sobivaks vaheetapiks, kuna vormiliselt on tegu ilukirjandusega, sisuliselt aga tõsielulise looga ühest väikesest Hiiumaa külast 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Kuue päeva jooksul kirjutatud kirjades (mille adressaadi ära arvamine mulle palju lõbu valmistas) pajatab autor lindudest ja lilledest, randa uhtunud pudelitest, kohalike mammide ja vanapoiste elu-olust, aastaaegade vaheldumisest, lammaste pidamisest ja aiaehitusest. Ühesõnaga järjekordselt üks ootuspäraselt lüüriline ja mõtisklev teos, mida oli algusest lõpuni meeldiv lugeda sõltumata sellest, millest parasjagu juttu oli. Kuna seekord ei kirjutanud autor mulle võõrastest ja kaugetest kohtadest, siis jäin lugedes mõtlema neile maakohtadele, millega mul endal mingi isiklik suhe on. Ainult et kui Õnnepalu toon oli leplik, helge ja üldjoontes positiivne, siis ma ise muutusin peaaegu depressiivseks, mõeldes neile hääbumislugudele, mis mulle tuttavate maakohtadega seostuvad. Kui ma sellest üle sain, jõudsin aga mõtetega Hiiumaale tagasi, keskendusin mälestusele varasügisesest ujumisest ja vastupandamatust tungist metsa joosta ja märja rohu sees püherdada. Siis oli jälle päris rahulik olla. Jäi ainult küsimus, kas ja kui kaua Õnnepalu niiviisi jätkata plaanib, sest kirjutagu ta kui tahes hästi, heietuste sekka tahaks kangesti uuesti lugeda midagi nii mõjuvat nagu seda oli "Harjutused".