Tuesday, October 29, 2013

Peeter Sauter "Laiskade laste raamat"

Vahel tuleb elus ette, et oled küll teadlik mõne inimese olemasolust, aga teie teed ei näi kunagi ristuvat. Ja ega pole justkui põhjustki. Aga siis ühel heal või halval päeval mingil kummalisel ja ootamatul põhjusel ikka saate üksteist tundma. Mul on natuke selline tunne Sauteri loominguga. Ma ei ole ühtegi ta suurte inimeste raamatut lugenud ja pole välistatud, et ma ei tee seda kunagi. Olen temaga kirjanduslikult kohtunud Bukowski "Naisi" lugedes, sest tema oli selle tõlkinud. See raamat mind ei kõnetanud, nagu olen siin ehk natuke ülepaisutatult kunagi mõista andnud. Aga nüüd siis kohtumine lasteraamatus. Ei osanud kohe kartagi, aga näedsa.

Raamatus on vasakul lehelt jutt, paremal lehelt Alvar Jaaksoni tehtud eriti lahedad koomiksilaadsed joonistused. Nii et kes lugeda ei oska või ei taha, saab lugudest sotti ka pelgalt pilte vaadates. Ma tähti juba tunnen, mistõttu lugesin, mõtlesin mõtteid ja siis kahjuks lugesin Sirbist Peeter Helme ja Jürgen Rooste keskustelu sama teose kohta. Nüüd ei saa ma nende tõlgendusi peast välja ja väga raske on midagi originaalset kosta. Sauteri lugusid lugedes tundus vahepeal, nagu loeks Harmsi. Nagu Peeter Helme mainis, võiks laiskade laste raamatu välja anda samas formaadis kui Harmsi "Ootamatu joomingu" ning retseptsioon kujuneks täiesti teistsuguseks (hm, kas see töötaks ka vastupidises suunas?).

"Laiskade laste raamatu" jutustaja on nagu meedium laste- ja täiskasvanutemaailma vahel - näitab suurtele väikeste maailma ja vastupidi. Sauter on vist üldiselt tuntud rõveduste poolest, see raamat oli aga üsna viisakas (kui pepuussi sünnipäevalugu välja arvata võib-olla). Küll aga puudutati elulisi teemasid, mis on tavaliselt lasteraamatute jaoks vist liigagi elulised – isal pole Kinder muna jaoks raha, sest see kulus õlle peale; ema väsib ära ja põgeneb kodust; vanemad tülitsevad jne. Sekka absurdi, milleks mõnes olukorras vist vaid lapsed võimelised on. Mu vaieldamatu lemmik oli lugu tüdrukust, kes sai lapse ning sai seejärel emaks ja naiseks, sai veel lapsi ja väsis ära. Läks õue suitsu tegema ja põgenes kodunt ära. Politseinikud viisid ta koju tagasi. Lapsed ei pahandanud emaga, poeg Arnold kutsus aga politseiniku tuppa ja pakkus talle morssi. Teine lemmiklugu oli mul Kinder kanast, kes Kinder mune munes. Ei mäleta küll enam, kuidas isa Kinder kana sai osta, kui tal Kinder muna jaoks raha polnud.

Lugesin ja mõtlesin, et ei kujuta ette last neid palu lugemas. Tundusid kuidagi ettelugemiseks mõeldud. Võib-olla sellepärast, et sihtgrupp tundus olevat nii noor, et sellised loevad äärmisel juhul alles trükitähti, kui neidki. Osa (või kõigi? ei mäleta enam) lugude jutustaja oli täiskasvanu, ilmselt on selgi roll mängida.

0 kommentaari:

Post a Comment