Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Terry Pratchetti (sündinud 28 Aprill 1948) esimene raamat avaldati, kui ta oli 15 aastane ja alates aastast 1983 on ta iga aasta valmis kirjutanud keskmiselt 2 raamatut kaotamata oma teravust, sarkastilisust ja isikupära. Üks tema suuremaid ettevõtmisi on Kettamaailma sari. Ei kujutagi ette paljud sellest midagi kuulnud ja kui paljud üldse ei tea midagi. Igatahes, tegemist on hunniku teostega, mis kirjeldavad erinevate tegelaskujude seiklusi kettakujulise maailma erinevates osades. Olgu öeldud ka see, et too ketta kujuline maailm (siit tulenevalt ka Kettamaailm) asub nelja hiiglasliku elevandi kukil, kes omakorda seisavad kilpkonna Suure A'Tuin'i seljas, kes minu arusaama järgi ujub aeglaselt mööda maailmaruumi. Teosed on küll üksteisest täiesti erinevad, kui usinam sarja lugeja võib leida mitmes raamatus kokkulangevaid sündmusi, tegelasi ja asukohti. 20ndal Septembril ilmus sellest sarjast 36. raamat ja juba on teada ka kahe järgmise Kettamaailma raamatu pealkirjad ( Wikiped

Järelsõna andmetel reaalsetel sündmustel põhinev lugu ühest Brasiilia väikelinna neiust Mariast, kes otsides võimalust igavast kolkast minema saada, kohtub eurooplasest sambatantsijannade vahendajaga ning leiab end peagi ühest Šveitsi linna tantsuklubist kiimastele ärimeestele esinemas. Kuulsust ja seiklust oodanud neiu peab pettuma kuna allakirjutatud leping peab teda kinni tüütavas ametis ning keelebärjäär isoleerib teda kohalikust elanikkonnast. Igavuse peletamiseks võtab Maria nõuks saada selgeks kohaliku keele ning tänu ühele araablasele oma keelerühmast, saab ta lahti ängistavast ja ebaõiglasest töölepingust, säilitades siiski õiguse riigis töötada ja elada. Leides, et oleks piinlik rahatu ja kuulsuseta koju tagasi naaseda, otsustab ta ennast modelliks pakkuda erinevates agentuurides. Arusaamatuse tõttu ja lootes saada modellitööd, satub ta aga ühe rikka araablase hotellituppa ning väärikusega võideldes võtab mehe pakkumise vastu ning magab temaga raha eest. Mõeldes tagasi to

Ekstsentriline inglanna Jeanette Winterson on peale kirjutamise tegelenud nii matusebüroos laipade mukkimise kui hullumajas patsientide eest hoolitsemisega. Käesoleva raamatu tiitelleht väidab lisaks, et Wintersoni kired on vanaaegsed autod ja kassid, ta vihkab liha ja tegeleb enda vormis hoidmisega. Lisaks muidugi fakt, et ta meestele naisi eelistab. Tavalist raamatut pole selliselt naiselt mõtet oodata. "The Passion" ilmus 1987. aastal ning sai otsekohe noortele autoritele mõeldud John Llewellyn Rhys Prize'i. Romaani neljas peatükis põimib autor kokku kahe peategelase lood, mis leiavad aset Napoleoni ajastu Euroopas. Henri on noor ja lihtsameelne poiss, kes suure hurraaga Napoleoni armee koosseisus sõtta tõttab. Päris tapelda tal ei õnnestu, sest tema ülesandeks on keisri söömaaegade tarvis kanu tappa. Mida enam sõda kestab, seda enam mõranevad Henri illusioonid ja tuleb välja, et rahu pole sugugi lähedal ning isegi kui sõda lõpeb, järgneb vaid sellele põgus rahuperioo

Muriel Spark oli šoti kirjanik, kellest ma üleeile veel mitte midagi ei teadnud. Pea oli tühi, ei teadnud, mida lugeda, võtsin ette nimekirja raamatust "1001 Books You Must Read Before You Die" ja valisin üsna huupi omale posu autoreid, kelle raamatutega tutvuda. Üheks neist osutuski siis Muriel Spark ja ta teosed "The Ballad of Peckham Rye" ning "The Prime of Miss Jean Brodie" (viimasest neist edaspidi). Lugedes valdas mind kogu aeg kummaline tunne, mis ei meenutanud vähemalgi m ääral tavalist lugemiskogemust. Oleks pigem nagu teleseriaali vaadanud, kusjuures ma üksi naersin vahepeal nii valjult kui keskmise ameerika seriaali nähtamatu kaadritagune publik. Näiteks järgmine lõik oli minu meelest väga naljakas: Dougal said, 'You're a sick man, Mr Weedin. I can't bear sickness. It's my fatal flaw. But I've brought a comb with me. Would you like me to comb your hair?' Teose peategelane on Peckhami-nimelisse väikelinna ilmunud šotlane

Peaaegu kummaline, et siiani pole ükski Ian McEwani teos siin kajastamist leidnud."Enduring Love" oli vist küll alles teine raamat, mida mina temalt lugesin, kuid ta tööviljakust ja populaarsust arvestades võiksin eeldada, et olen temaga lähemalt kokku puutunud. Aga ei ole ja ausalt öeldes väga ei kurvasta. Raamatu tagakaanele trükitud nopped arvustustest püüdsid potentsiaalset lugejat veenda teose üleloomulikult köitvas avapeatükis. Nonoh, mõtlesin ma, ja hakkasingi lugema. Esimene peatükk osutus aga minu meelest päris keskpäraseks. Oleks võinud poole peale järjehoidja panna ja rahulikult magama minna, ilma et uudishimu närima oleks hakanud. 47-aastane Joe Rose naudib piknikku oma kauni naise Clarissaga, kellest ta on pidanud lahus olema suisa kuus nädalat. Nende seitsmeaastase kooselu jooksul pole nad nii pikka üksteisest eemalolekut taluma pidanud. Joe on edukas populaarteaduslike artiklite ja raamatute autor, kes oma nõrkushetkil kurvastab pooleli j äänud tõsiteadlase k

Eriti viljaka kirjaniku minu jaoks esimene, kuid tema jaoks teine romaan jutustab lugejale feminismist, rahvuslusest ja hullumeelsusest. Hilistes kahekümnendates nimetuks jäetud naisterahvas läheb paariks päevaks Quebecis asuvale saarele oma lapsepõlvekoju kadunuks jäänud isa otsima. Temaga on kaasas ta elukaaslane Joe ning noor abielupaar Anna ja David. Peategelase monoloogidena jutustatud lugu annab lugejale võimaluse lähedalt jälgida üleminekut selgest mõtlemisest mõistuse kaotamiseni. Algul on kõik justkui normaalne: naise ema on hiljuti surnud ning isa arusaamatutel põhjustel kadunud, ilmne, et sellega see väljendub inimese käitumises ja meeleoludes. Ei lähe aga kaua aega, kui naist hakkavad painama irratsionaalsed paranoiad ning ta tunnistab isegi endale, et ei tee enam täpselt vahet, mis tõsi ja mis vale on. How have I been able to live so long in the city, it isn't safe. I always felt safe here, even at night. That's a lie, my own voice says out loud. I think hard abo

1990ndate Inglismaal meenutab 31-aastane Kathy H. üleskasvamist kummalises muust maailmas isoleeritud Hailshami internaatkoolis ja sellele järgnenud etappi Cottages -nimelises asutuses. Hailshami kooli teeb eriliseks alguses arusaamatu loomingulisuse rõhutamine. Andetu õpilane on määratud olema õnnetu ja pälvima hukkamõistu. Lapsepõlvest peale tegelevad kõik pühendunult luuletamise, joonistamise, maalimise ja meisterdamisega ning aeg-ajalt külastab kooli keegi salapärane Madame, kes oma veel salapärasema galerii jaoks parimad tööd välja valib ja kaasa võtab. Teine kooli eripära on tervisele tähelepanu pööramine. Väiksematessegi vigastustesse suhtutakse ülima tõsidusega ning arstlikud kontrollid toimuvad ebanormaalselt tihti. Kooli maavaldustest väljumine pole lubatud, aga huvitaval kombel ei paista keegi selle vastu ka huvi tundvat. Lokkab ülim passiivsus ja huvipuudus. Õigupoolest ei sea õpilased peaaegu kunagi midagi kahtluse alla, justkui neil endil mingisugust vaba tahet polekski.

Nagu mitmes oma teiseski romaanis (näiteks "The Remains Of The Day", "The Artist Of The Floating World", "Never Let Me Go"), uurib ka selles 2000. aastal ilmunud teoses Ishiguro mineviku mõju olevikule, mäletamise mehhanisme ja moonutatud mälestusi. Seepärast on raske käesolevat romaani puhtalt detektiivilooks pidada, kuigi ühe inimeste kadumise juhtumi lahendamise ümber kogu sündmustik keerleb. 20. sajandi alguse Shanghais kasvab üles inglise poiss Cristopher Banks, kelle isa tegeleb oopiumikaubandusega, samas kui pereema sellise äri südamest hukka mõistab. Kui Cristopher on 9-aastane, kaob esiteks jäljetult ta isa ning peagi ka ema. Poiss saadetakse elama oma tädi juurde Inglismaale, kus ta seab oma sihiks suureks kasvades tippklassi detektiiviks saada ning lapsepõlve jäänud müsteerium lahendada. Mis puutub detektiiviks saamisesse, siis see tal ka õnnestub ja üsna suurejooneliselt. Lisaks murrab ta sisse Londoni eliidi seltsiellu ning kujuneb lugupeetud

"The Collector" (eesti keeles "Liblikapüüdja") on John Fowlesi esimene, aga mitte kindlasti kuidagigi ebaküps romaan. Üks kahest peategelasest, Frederick Clegg, on suvaline ametnik, kes paistab silma ainult ajast mahajäävuse, väikekodanlikkuse, kirgliku liblikate kollektsioneerimise ja kehva suhtlemisoskusega. Juba mõnda aega on ta salaja luuranud Miranda, 20-aastase kunstitudengi järel. Talle on algusest peale selge, et nende klassi- ja intelligentsivahe välistab loomulikul teel tüdrukuga tutvuse sõlmimise. Lahendus tekib, kui Frederick ootamatult suure summa raha võidab. Ta ostab eraldatud maakohta maja ning kohandab selle keldri Mirandale sobilikuks elupaigaks. Väikese vale ja kloroformi abiga püüab ta Miranda kinni nagu liblika ja pistab ta siis kindlate lukkude ja tabade taha elama. Lugu on esitatud vaheldumisi psühhopaadi ja ohvri vaatenurgast. Frederick ei paista silma käitumisega, mis sedasorti maniaki puhul ootuspärane oleks. Ta väldib tüdrukule viga tegem